Bratislavas rahvusvahelises eTwinningu töötoas

Tänu eTwinningu Eesti rahvusliku kasutajatoe korraldatud partnerlusprojektide võistlusel saadud esikohale käis Helja 10.-12. mail Bratislavas rahvusvahelisel koolitusel.

LOE, kuidas meil seal läks.

Et kõik ausalt ära rääkida, peame me (Helja, Ringo, Siret ja Ingrid) alustama sellest, et tänu oma tublidusele saime preemiareisi Tiigrihüppelt Bratislavasse. Kõige varem oli Tallinna lennujaama jõudnud Ringo, kes oli ärganud juba enne kukke ja koitu, et varakult seiklusrikkaks õhuretkeks valmis olla. Tasapisi ilmusid lennujaama ka teised asjaosalised. Esimesena koputas Ringo õlale Ingrid. Koos otsustati check in läbida, sest inimesi oli rohkem, kui sellisel varasel hommikutunnil oodata võiks. Nagu hiljem selgus, olid kaugemalt nurga naised juba eelmisel päeval meie kevadise pealinna võlusid nautima tulnud. Selletõttu tulidki nad hiljem lennujaama, kusjuures Siret jõudis lennukile ainult tänu sellele, et saatuse- ja juhusejumalanna Fortuunal olid temaga omad plaanid.

Ei saa öelda, et esimene lennuots Tallinnast Prahasse oleks olnud sündmustevaene. Eriti vedas Ringol, kelle ülevahenaabriteks osutusid kolm ilu- ja moefirmade püsiklienti - tõelised slaavi kaunitarid. Et lennureis üle elada, turgutasid nad end pidevalt joovastavate jookidega ja nende käitumine muutus aina seltskondlikumaks. See väljendus näiteks pidevas kontakti otsimises stjuuardiga ja lehvitamises Ringole. Vaatamata kõigele maandus lennuk edukalt Praha lennujaamas. Eelnevatest sündmustest veidi räsituna tormasime kohe Bratislava lennuki peale, kuid väravas selgus, et terve maailm ei elagi Eesti aja järgi. Seega tuli olla paindlik ja oma kellaosutid ümber keerata. Selgus kurb tõsiasi, et käekell oli ainult Ingridil. Ülejäänud seltskond otsustas oma elu seada sisemise kella järgi. Kaks tundi istumist (vahepeal käisme kordamööda WC-s kuulamas, mida lennujaama infol öelda oli) ja juba lubatigi bussi peale, mis pidi meid lennuki juurde viima. Otse loomulikult ei startinud buss kohe. Jõudsime kõik korralikult poole tunniga umbses bussis oma riided läbi higistada. Õnneks on igal kannatusel lõpp või lõpul algus. Meil oli suurepärane võimalus jälgida lennukite ummikut stardirajal ja seega ootasime veel pool tundi, millal meie pisike propellerlennuk õhku tõuseks. Lõpuks olime õhus ja jõudsime ilma suurvahejuhtumiteta Bratislava lennujaama, mis meie suureks rõõmuks jäi oma suuruselt Kärdla ja Tallinna lennujaama vahele.

Väljusime lennujaamast, linnud laulsid, päike paistis imesoojasti ja juba oli näha ka teisi eTwinning-nägudega inimesi. Algas suuroperatsioon – hangi pilet. Alguses arvasime sinisilmselt, et pileteid saab kioskist. Paraku võis seal näha pooltühja pastakaga kirjutatud võidunud silti, millest isegi eesti inimene sai aru, et OBED. Illusiooni sellest, et pileteid saab bussist, kummutas ägedalt kohalik bussiootaja. Piletiautomaat võttis vastu ainult münte, mida meil polnud. Seekord edastasime lõpuks kiiruses lätlasi ja hankisime rahavahetuspunktist viimased mündid. Kui piletid ostetud, selgus slovakikeelseid silte lugedes, et tõenäoliselt on meil 4 Slovaki krooni (alla 2 krooni) igast piletihinnast puudu. Hulljulgelt sisenesime bussi, lootes, et piletikontroll Slovakkias on sama haruldane kui Eestis. Aga vaevalt 15 minutit kohalike mägede nautimist ja seal ta seisiski – suur, higine, nokamütsis piletikontrolör. Väga rõõmsa näoga korjas ta kokku meie piletid ja ütles: „Penalty.“ Püüdsime talle selgitada olukorda inglise keeles. Tema vastas: „Penalty.“ Ettepanek rääkida vene keeles tõi tema näole õnneliku naeratuse. Meie venekeelsele selgitusele tuli konkreetne vastus – penalty. Kui ähvardati juba politsei ja saatkonnaga, rakendasime oma viimased diplomaatia ja kehakeele oskused ja kauplesime 4kordse trahvi kahekordseks, mis oli kokku 70 eurot. Nukralt saabusime lõpppeatusesse, ostsime putkast uued piletid ja sõitsime bussiga Suza hotelli.

Kui meie kohale jõudsime, olid tervituskõned juba peetud ja meile väga sobivalt oli alanud kohvipaus. Panime oma nimed, kuhu vaja, kirja ja ühinesime seltskonnaga. Esimeses loengus tutvustas professor Kalaš meile Dynabook'i, Logo't ja Imagine'i. Loeng oli huvitav ja kruvis meie ootused väga kõrgele. Järgmisena said sõna üks õpilane ja õpetaja, kes selgitasid kõigile üle, mis asi on viirus, tulemüür jne. Projekt ise tundus väga huvitav, aga ettekanne oli valesti üles ehitatud. Edasi läks elu lõbusamaks. Meie suureks rõõmuks selgus, et me oleme sattunud veiniparadiisi. Kahe bussiga viidi meid ühte suurde veinikeldrisse, kus peremees ise meid vastu võttis ja hirmsasti oma veinidest rääkida tahtis. Paraku oli alanud juba kärarikas lõimumine ja viis käiku toite ning veine tegid oma töö – inimesed hakkasid aktiivselt suhtlema. Meie saime päris ilusa pildi Slovakkia ja Saksa koolist. Õnnelikult ja veidi uimasena jõudsime hotelli. Telekast vaatasime Eurovisiooni lauluvõistlust ja lauluga „Partners in Crime“ tundsime päevasündmuste taustal hingesugulust...

Hommik võttis meid vastu linnulaulu ja 20 soojakraadiga, mis päeva edenedes aina kerkis. Ja nüüd algasid töötoad. Ja nüüd algasid töötoad! Ja nüüd algasid töötoad? Ja nüüd algasid „töötoad“. Töötoad osutusid parimal juhul loenguteks. Esimeses saime teada, et on välja tulnud uus operatsioonisüsteem Windows Vista ja Office 2007. Teine oli näide sellest, kuidas ei tohi loengut pidada (5 minutit alguses seljaga rahva poole, iga kahe lause tagant sügav ohe ja aeg-ajalt kadumine arvuti taha laua alla). Kolmanda töötoa esineja oli tubli, aga midagi uut me eTwinngust ega Comeniusest teada ei saanud (võib-olla me teame liiga palju?!). Veidi kummastav oli see, et 90 inimese kohta oli tervelt 3 viletsa Interneti-ühendusega arvutit ja kõik tegevused oli teoreetilist laadi. Väga tore oli „speed dating“, mille käigus õpetajatest moodustati grupid ja iga õpetaja sai 3 minutit ennast ja oma ideid tutvustada, millele järgnes üldine vestlus ja nii mõnigi projektipoeg sündis. Söömise ja kohvipauside tihedus oli väga hea ja ilm lausa fantastiline. Tore oli istuda õues päikese käes, veeklaas käes, ja suhelda, suhelda, suhelda. Kõige populaarsemaks meie hulgast osutus Ringo. Ja mitte oma pikkuse poolest, vaid kõik lihtsalt tahtsid oma käega katsuda tõelist Ringo Star'i, vabandust Ringo Saart.

Järgnes õhtu kõrgkultuuri seltsis. Kogu seltskond oli riietunud pidulikult, meelolu oli ülev. Rahulikult lonkisime me busside peatuskohta, kus selgus, et kogu see seltskond (90 inimest) peab mahtuma ühte bussi, sest teisel bussil tuli midagi ette. Häid lambaid mahub palju ühte lauta ja lisaks vaimsele kontaktile saavutati lõpuks ka kehaline kontakt. Õhtusöök oli peenes restoranis, kus kõigile istekohti ei jätkunud ja esimesed kiiremad tegid strateegiliselt õige otsuse kohe ära istuda. Süüa oli palju. Otsustasime enne kontserti teha ühe ringi ümber kvartali, aga ootamatu äikesevihm viis meid varakult nautima kuldnikerduste ja kristalllühtritega kontserdimaja. Kontsert (Smetana „Minu kodumaa“) kestis poolteist tundi ja oli väga hea. Olime sattunud kohalikule kultuurisündmusele, sest see oli dirigendi viimane kontsert selle orkestriga. Pärast kontserti saime nautida Bratsilava ööelu. Jalutasime linnas, mõnulesime soojas õhtus mõne üksiku vihmapiisaga ja otsustasime lõpetada päeva kohaliku õllega kohalikus kõrtsis. Õhtu oli igati õnnestunud.

Kolmas päev algas väga huvitava loenguga, mida pidas Daniel Franc Tšehhist. Ta rääkis meile virtuaalsest kommunikatsioonist. Tegemist oli tõeliselt hea esinejaga, kes saavutas kuulajatega väga hea kontakti. Pärast loengut võtsime oma lõunapaki, ütlesime uutele sõpradele head aega ja sekelduste vältimiseks tellisime takso, mis viis meid kesklinna, kust suundusime bussiga lennujaamalähedasse kaubanduskeskusesse, et osta lastele kommi. Ja üllatus-üllatus, bussis seisis meie ees kaitseriietuses piletikontrolör. Naerupahvakute saatel ulatasime talle seekord täiesti õiged igaks juhuks veidi ülemakstud piletid. Bratislavast jõudsime õnnelikult Prahasse. Siret, Ringo ja Ingrid tegid paaritunnise tutvumisreisi Praha kesklinna, et saada gloobusele linnuke ja teadmine, kas tasub tagasi tulla. Tasub küll.

Praegu istume Praha lennujaamas – õnnelikud ja veidi väsinud. Tüüpiliste eestlastena võime oma väljenduses tunduda veidi küünilised, aga tegelikult oli reis väga tore ja kasulik ning kohtumine huvitavate inimestega näitas taas maailma helge külje pealt.

Ja nüüd me olemegi kõik ausalt ära rääkinud, kuidas me Bratislavas eTwinningu projekti koolitusel käisime.

Helja, Ringo, Siret ja Ingrid

p.s Jalad Tallinnas maas. Korraliku wifi leidsime kodust

Hendriku 4. koht soome keele olümpiaadil

Hendrik Koger (12.b) sai 4. koha üleriigilisel soome keele olümpiaadil.

Vaata täpsemalt TFG uudistest ja Soome Instituudi koduleheküljelt.

Forssas ja Helsingis 7.-9. märtsil

Meie Forssa ja Helsingi reis on möödas. Sidusime ühte nii projekti käigus plaanitud reisi sõpruskooli Forssasse kui projektivõistluse esikoha eest saadud käigu Helsingisse Heurekasse. Kolme tiheda päeva tähtsamad sündmused olid järgmised:
7.3
- Forssa Lütseumis õppetundides osalemine
- Jalutuskäik Forssa kesklinnas ajalooõpetaja Jari juhendamisel
- Veeprotseduurid veekeskuses Vesihelmi
- Koos soomlastest projektipartneritega Soome toidu ja kultuuri õhtu restoranis Vanha Värjäri

8.3
- Hommikupoolikul kirjandusseminar, mille käigus valmis mitu ühistööd loetud soome teose põhjal, vaata veebilehest
- Pärastlõunal soome klassikalise kunstiga seotud tööde tegemine
- Saalihoki maavõistlus

9.3
- Moodsa kunsti muuseumis Kiasmas - rühmades n-ö kunstiorienteerumine ja vaba kunsti nautimine
- Teaduskeskuses Heureka

Fotod (õpetaja Piia Leppä)

Veel fotosid (õpetaja Jaan Paaver)

Õpilaste muljed
SILVER:
Meie reis Soomemaale, täpsemalt Forssa Gümnaasiumi ning ka Helsingi möödus hästi ja lahedalt. Tutvusime esimesel päeval Forssa Gümnaasiumiga ja käisime osades nende tundides, mis olid võrreldes meie omadega kuidagi lihtsamad. Sain vastata ka Soome kodanikuõpetuse õpetaja küsimustele. Huvitav oli minu jaoks see, et tema oli arvamusel, et Arnold Rüütel oli nende jaoks suur kommunist ning Eestile mitte eriti hea president. Kuid Lennart Meri meeldis kõigile õpilastele – oli Soome suur sõber. Meil Eestis vingutakse selle üle, et tahetakse usuõpetust kooli lisaaineks panna, aga Soomes oli selline aine olemas. Usuõpetaja tundis huvi, kuidas meie riigis on usuõpetuse tunniga. Mina ei tahtnud öelda, et me paganad ei taha seda, vaid ma ütlesin, et me käsitleme usuõpetust paljudes ainetes ning meil pole seda vaja eraldi tunnina.
Pärast kooli oli suhteliselt mõnus teha üks jalutuskäik Forssas. Minule meeldis väga see puhtus ja korrashoid ning lihtsus, mis seal valitses. Eriti see, et teed olid lumest puhtaks roogitud ja kruusatud samuti. Sealsed inimesed on väga sõbralikud, kuid samamoodi arglikud suhtlema võõrastega nagu eestlasedki. Kuid ajapikku saime me sõnad suust ja suhtlesime põgusalt. Pärast linnaekskursiooni oli hea karastus ja lõõgastus Vesihelmis, mis on umbes nagu Aura.
Õhtul oli meil pidulik Soome toidu ja kultuuri õhtu suures restoranis. Seal tutvustasid Allar ja Elis meie kooli. Siis oli meil võimalus süüa hõrgutavaid toite, mida soomlased olid valmistanud. Varasemast oli teadmine, et soomlastel on samuti rosolje rahvustoiduks, kuid siis ma sain proovida nende rosoljet. See oli küllaltki sarnane, kuid mõningad erinevused olid siiski. Väga magus oli, kuna puudus heeringas vist.
Teine päev oli eriti töine, kuna meil toimus siis seminar, kus me koos soomlastega tegime tähtsat projektitööd. Tegevus oli küllalt huvitav ning samas sai praktiseerida soome ja inglise keelt. Minu jaoks oli suur üllatus see, et kui minu soomlasest kaaslane (Erika Ali-Hokka) luges minu eestikeelset arvustust, siis tema sai sama palju aru kui mina soome keelest. Muidugi oli mõningaid sõnu, mida ta vist ei teadnud, kuid tähtis on põhimõte.
Helsingis käisime Kiasmas ja Heurekas, mis olid eriti kõvad kohad. Eriti Heureka, mis ei anna võrreldagi meie Ahhaaga. Kiasma tuletas meelde meie KUMU. Seal oli samuti väga lahe, kuna sealne kunst erines üsna palju meie omaga.
Väga kõva ja lahe reis oli!!!!!!!! Kahju on, et me ei lähe sinna enam kunagi koos kui TFG õpilased. See reis jääb väga kauaks meelde.

MAARJA:
Esiteks peaksin mainima, et reis oli täiesti normaalne... Kolmapäeva hommikul asusime Helsingist selle väikese Forssa linna poole teele. Huvitav kool on see meie sõpruskool. Kõik on vaikne ja suhteliselt rahulik. Sellist asja nagu koolikella seal muideks ei ole. See oli minu jaoks esimene suurem üllatav asi. Tund lõppeb siis, kui aeg saab läbi või siis, kui õpetaja tunni lõpetab. Tund tundus ka kuidagi selline vabam ja rohkem nagu oma vastutusel tuginev. Sellist asja nagu valvega garderoobi neil ka ei olnud. Tundus, et kellelgi ei olnud mingit põhjust muretsemaks oma üleriiete kadumise või rikutuks saamise pärast. Sellise hea mulje jättis kogu sealne süsteem. Eesti koolides on asjad ikka palju rangemad ja piiritletumad.
Õpilased olid nagu õpilased ikka. Sai ilusasti praktiseeritud nii soome kui ka inglise keelt. Samuti sai arutatud soomlaste ja eestlaste erinevuste ja sarnasuste üle. Üllatavaid asju sai teada. Igasuguseid kommete ja traditsioonide erinevusi. Näiteks suhtutakse neil tööle minemisse teistmoodi. Enamasti peaks neil ikka juba kaheksateistkümnendast eluaastast alates töötama. Aga muidugi see ei olnudki kõige silmapaistvam erinevus. Eks ikka soomlaste ja eestlaste temperament ja olemus on erinevad.
Toidud, mida pakuti soome toitudega tutvumise õhtul, olid minu jaoks kõik vastuvõetavad. Ma ei ole küll kindel, kas tahaksin neid toite ise iga päev süüa, aga muidu olid need head. Kõige parem oli arvatavasti ikkagi liha. Võib-olla sellepärast, et ei olnud nii uudne ja võõras.
Tegevuste käigus sai oma soomlasega suheldud ja ka natuke rühmatööd arendatud. Suhtlemine jäi rühmatöö tasemele. Hetketi tekkisid osades asjades erinevad vaatenurgad, aga siis ei olnud ükski meist kindel, kas asi oli nüüd valesti enda mõtete väljendamises või siis on tõesti erinevad mõtted. Kiasmas valgus koostöö natuke laiali. Võib-olla oleks tahtnud pigem niisama sealset kunsti vaadata. Ega nende vihjete abil piltide otsimise ajal me eriti omavahel ei suhelnud. Kõik üritasid lihtsalt asjaga kiiresti hakkama saada. Kuid siiski ei saa ma nendele tegevustele midagi olulist ette heita, sest omavahelist suhtlemist need siiski arendasid. Ja näiteks raamatuga tegeledes tekkisid mõned erinevad arvamused ka meie endi kultuurilistest erinevustest sõltuvalt. Aga ega enamasti ei ole eriti viitsimist hakata võõrkeeles teisele inimesele seletama, et miks ma just nii arvan. Aga ma usun, et asja eesmärgiks oligi erinevaid arvamusi välja tuua.
Aga jah, mis ma ikka muud oskan öelda, kui et taas üks õnnestunud ettevõtmine.

LEA:
Soomes käik oli mulle huvitav. Kuna mul pole varem olnud võimalust ega aega Soomes käia, siis oli käik mulle sedavõrd huvitavam. Sai tutvuda võõra kultuuriga, kuigi Soome on Eestile naaberriigiks, on ka seal erinevaid toite ja asju, millest mul enne aimu polnud. Sai ka sõita suure laevaga (suurimaga seni), mis tundus alguses päris jube ja siis kõik veel rääkisid hirmsaid jutte põhjaminekust.
Erinevusteks, mis ma tähele panin Soome ja Eesti vahel, oli juba see, et Soomes ja veel eriti pealinnas Helsingis on majad madalad, pole pilvelõhkujaid, nagu näiteks on Tallinnas, nii et selle järgi võiks öelda, et Tallinn on modernsem linn. Tallinnas on ka olemas vanalinna pool, mida ma paraku Helsingis ei näinud, kuigi ma ei kõndinud ka tervet linna läbi, aga vähemalt esmamulje oli küll selline.
Erinevalt Eestist on Soomes palju kiirtoidukohti, mõni ime, et siis rahvas üha paksemaks ei lähe.
Väikse linna puhul nagu Forssa oli imelik see, et nii paljud sõidavad ringi jalgratastega ja koolis pole vahetunnikellasid. Kuidas küll nii elada saab? Kool tundus rahulikum kui näiteks meie kool. Ma pole ka kindel, kas seal koolis vahetusjalatseid nõutakse; tundus, et mõnigad kannavad, aga osad mitte ja ka mütsikultuur on seal noorte seas väga popp.
Toitude koha pealt oli palju asju sama mis Eestiski, kuigi huvitav lahendus oli leitud rosoljele. Kuigi mulle isiklikult ei meeldinud selline sorditamise viis. Kartulipüree, mis oli erinevalt meie soolasest magus, oli huvitava maitsega, aga seda palju süüa ei tahaks. Õhtu oli mõnus, sai istuda koos soomlastega ja nautida ka peale hea toidu muusikat ja juttu soome toiduajaloo kohta.
Raamatuga tegelemine oli huvitav vaheldus. See ju kogu programmi mõte ja üks peamisi eesmärke oligi. Erinevusi eriti ei tekkinud, nii meie, eestlased, kui ka soomlane oli raamatust sama moodi aru saanud ja ühise keele ning vastuste leidmine küsimustele polnud raske.
Soomes käik möödus nagu mõnus reis ikka. Oli hea seltskond, sai parajalt tööd tehtud ja ka vaba aega sisustatud ning ei puudunud ka võimalus soome saunas käia.

KADRI:
Soome reis üldiselt oli päris meeldiv, igatahes mulle meeldis. Kool oli soomlastel väga kena, mulle tundus ainult naljakana see, et seal ei ole tunnikella, kuid ehk see on isegi parem. Eks omal moel näitab see ka distsipliini. Võiks ka meil tulla proovimisele, äkki on kasu. Tegevused kunstiteose kallal ning raamatuga olid ka päris normaalsed. Arvan, et enamustele meeldis rohkem tegeleda natuke arvuti taga kui teha mingeid kirjalikke töid. Üldiselt meeldivadki mulle rohkem arvutitööd kui kirjalikud. Oleks kujunenud palju meeldivamaks ka jalutuskäik Forssa linnas, kui poleks olnud nii kehv ilm. Ilmaga meil üldiselt vist ei vedanudki. Kurvastas natuke ehk see, et Kiasmas polnud seekord nii põnev näitus, kui oli eelmine kord ning ka Heurekas oli näitus natuke igavam kui eelmine kord, mil seal käisin. Päris huvitav kogemus oli ka muidugi soome rahvustoitudega õhtu restoranis. Minu jaoks muidugi ei tundunud kõik söögid just kõige maitsvamate killast, kuid see-eest oli tore õhtu. Eriti meeldis selle õhtu juures soomekeelne "Rahutu Tuhkatriinu":) Kahjuks saab meie kooliaeg läbi, muidu läheks veel sellisele reisile.

ELIS:
Meie projekti raames tehtud sõit Soome andis juurde uusi teadmisi Eesti ja Soome vahelistest kunstilistest, kirjanduslikest ja õppimise erinevustest. Allpool ka väheke juttu meie tegemistest.
Kui Forssan Yhteislyseosse sisse astusin, panin kohe tähele koridoris asetsevaid nagisid, kus õpilaste joped rippusid. See juba meelestas mind positiivselt, sest inimesed usaldavad üksteist, jättes oma asjad valveta ning keegi ei lähe varastama. Meie kooli garderoob on näiteks kogu aeg lukus ning ma ei suuda ettegi kujutada, milline katastroof sealt tuleks, kui asjad oleksid valveta nagu Soomes. Järgnevalt üllatas mind koolikell, mida Soomes ei olnud. Õpetaja alustab ning lõpetab tunni ja vajadus kella järele puudub. Meie projektikaaslased Soomest näitasid üles ülimat sõbralikkust ja soojust, mis nende väheste Soomes veedetud päevade jooksul tekitas minus üsna koduse tunde. Näiteks käisin ühe klassiõe ja kahe Soome tüdrukuga kohvikus istumas, just nagu oleksime juba ammused sõbrannad. Huvitav oli veel ka see, et õpetajaid kutsusti vaid eesnime pidi. Minu arvates on see üpriski hea, sest nii tunned, et õpetaja on ka sõber, mitte ainult õpetaja.
Meie projektitööd toimusid kooli arvutiklassis. Mahtusime sinna ilusti ära ja ruumi jäi veel ülegi ning töö võis alata. Mina ja mu projektikaaslane Taru olime raamatu sisust üsna ühe arusaamal ning see hõlbustas paljuski meie tööd. Leidsime eesti- ja soomekeelsest teosest palju sarnaseid sõnu, mis viitab sellele, kui sarnased meie keeled siiski on. Ma arvan, et arvutitega töötamine oli kindlasti parem kui käsitsi. Lõppkokkuvõttes ei võta arvuti nii palju aega. Samas oli nõme ja ajas veidi vihale see, et arvutid kippusid kokku jooksma. Mina ja Taru näiteks pidime paar korda osad ülesanded uuesti tegema, kuna need kustusid ära. Siiski saime hakkama.
Esimese päeva õhtul oli meil soomlastega ühine õhtusöök, kus meile anti maitsta Soome rahvustoite. Mõningased neist olid küll väga eksootilise maitsega, näiteks magus kartulipuder ja hapupiima kodujuust (või midagi taolist). Soomlased joovad toidu kõrvale tavalist vett, mis oli üsnagi üllatav.
Soome tüdrukutega kohvikus istudes avastasime kahe rahva erinevusi. Soome tüdrukud rääkisid, et neil on piinlik soomlaste pärast, kes käivad Eestis odavat alkoholi ostmas jne. Me vastasime sellele piinlikkustundega nende eestlaste pärast, kes käivad Soomes juveelipoode röövimas. Kuna naistepäeva ajal olime Soomes, sattusime arutellu, et Soome poisid enamasti ei soovigi head naistepäeva, lilledest rääkimata ning selline asi nagu uste avamine juhtub vaid unelmates. Ei tea, kas asi päris nii hull on, kuid järeldust tehes on Eesti poisid ikka väga viisakad. Soome reisist jäid mulle vaid positiivsed muljed, kui välja arvata tohutu väsimus, mis reisi lõpus mind valdas. Arvan, et oli tore projrktitöö ning ootan juba pikisilmi soomlaste Eestisse tulemist.

BRIT:
Et midagi meelest ära ei läheks, ma kommenteerin reisi päeva kaupa J
1.Päev (pigem õhtu!) – Tuju oli mega.. Lõpuks ometi see kauaoodatud reis :D Bussisõit oli suht kiire kui tagant järele mõelda. Ja päris kindlasti AUKLIK! Anslani pissihäda tekitas terve bussisõidu vältel kõigis elevust ja naerukõdi.. Sadamaprognoosi panin ma täppi – pealeminek hilines. Laeval toimunu jätame kõik enda teada – vihjeks ainult see, et sõna „igav” selle õhtu juurde nüüd küll ei kuulunud.
2.Päev. Üles ei olnud just eriti kerge ennast ajada – aga irooniline „Tõuse ja sära” suutis olukorda natuke parandada.. Toonitan, et ma ei vingunud selle üle ja ei kavatse teha seda ka edaspidi J Millegi pärast hommikusöök mulle eriti peale ei läinud.. Pärastlõunal Forssa kooli jõudes sain ma šoki.. Tegelt mitu.. Minu ees vuras ringi meeletus koguses triipe ja ruute – pea igal vastutuleval oli mingi variatsioon antud mustritest oma pusal esindatud.. Üldse õpilaste stiil on vabam ja mitmekesisem kui Eestis. See on muidugi positiivne nähtus. Natuke mööda oli minu arust aga see, et poisid marssisid koolis tähtsa näoga mütsiga ringi.. See küll on nats vibalik süsteem, et õpetajad selle kohta midagi halba ei ütle vms. Õpilased olid hästi sõbralikud (Y).. Õhtul oli meil see Soome söökide värk.. Kuna mul oli kõht ilmatuma tühi, siis ma ootasin pikisilmi süüa, aga tegelikult kui aus olla, siis oli selle naise jutt päris huvitav.. Mis siis, et ma vahepeal laua veega üle ujutasin J Selle poisi laulud olid hästi ilusad mu meelest ja sobisid sellele väikesele kultuuriõhtule minu arust imehästi. „Levoton Tuhkimot” jorutas enamik eestlasi ikka kaasa J Väga hea hääl oli sel poisil – külmavärinaid tekitav! Ma loodan, et õpetaja mu peale väga vihane pole, et ma ei olnud nõus seda teksti ette lugema.. A ma oleks tegelt ka sussid püsti visand.. Mai julge oma klassi eeski midagi seletada. Nimelt minu puhul on väga ara tütarlapsega tegu. Aga kui nüüd söökidest rääkida siis leebelt öeldes olid söögid võõra maitsega. Kartul ja liha olid nagu meilgi, kuid ülejäänu ikka hoopis teine. Ega midagi hullu ei olnudki tegelikult otseselt – süüa kõlbas kõik, ainuke küsimus on see, et kas ma seda toitu ka teadlikult teist korda sööksin. Magusale kartulipudrule eelistaksin siiski soolast ja tangudega ning õige rosolje on ikka hapukoore mitte vahukoorega. Teise päeva edasine õhtu ei olnud ka igav ;)
3.Päev. Ärkamine ei olnud karvavõrdki kergem kui eelmisel päeval. Aga taas ma seisin ilma vingumata katsumustele vastu. Koolis sai ikka ränka tööd tehtud – nii asjalikuna ei olnud kaua tundnud ennast :D Sannaga sai kuidagi sega inglise-eesti-soome keeles kõik asjad läbi arutatud ning tehtud. Mis verbaalselt selgeks ei saanud, tehti käte abil – peksmiseks muidugi ei läinud J Kuigi Leale tekkis küll kõva tahtmine üle küüru anda – jobukakk „saatis” ise pika teksti õpetajale ära seni kuni mina vetsus olin.. :P A teist korda tehes saigi põhjalikum. Õhtul teatavasti oli Salibandy. Emotsioonid olid taas laes. Ikkagi meie poisid versus soome tüdrukud. Mäng oli norm aga ergutuskoor koosseisus Maris & Brit on siiski üle prahi. Õhtu sai lõbusalt veedetud J
4.Päev. Und ei olnud ka seekord vähem, aga ega sellest polnud probleemi või takistust reisi nautimiseks. Kui aus olla siis Kiasmas ma pettusin. Eelmine aasta oli lihtsalt nii ülikõva, et ootasin ka sellelt näituselt parimat.. Kui eelmine aasta meeldis eranditult kõik, siis seekord jäid meelde heal juhul 2-3 tööd. Eredaim oli muidugi grupipildi jaoks poseerimine ;) Heureka oli ka lahe. Lauraga suutsime saada tõelisteks tšempionideks mingis lasteaia pädadele mõeldud mängus. Pisikesed põnnid ootasid koos vaenmatega meie järel kaua kaua aega sabas :D Lae all rattaga sõit oli ka päris huvitav kogemus, hoolimata sellest, et põlved lõua alla käisid :P Trotsisime ohtu kõik :D Laeva sõit oli rahulik. Lasin endast kunstnikul pildi joonistada ja puha.. See polnud muidugi absoluutselt minu nägu – a no vahet pole, elamus loeb J Bussiga ma koos teistega tagasi ei tulnud nii et see elamus jäi mul kahjuks elamata.
Kokkuvõtteks võib öelda, et reis oli mega ja eelkõige just inimesed, kes selle megaks muutsid. Kui järgmisel aastal mõni vaba koht juhtub üle jääma, siis ma olen KINDEL käsi !!!

ALLAR K:
Alustuseks võib kohe ära öelda, et reis oli kõike muud kui igav. Soomlased olid väga sõbralikud ning lahked. Rühmatöö oli sellisel kujul väga huvitav. Paaris olnud soomlasega saime teosest ühtemoodi aru. Selline asjade üles riputamine oli samuti omamoodi huvitav, kuigi vahepeal tekkisid väikesed probleemid. Keele struktuuri uurimisel tuli välja, et lõigud ja sõnad on väga sarnased. Heaks lõõgastuseks oli veekeskuse külastamine, see ei olnud teab, mis Serena, aga saun oli mõnus. Soomlastega ühine söömaaeg oli meeldiv. Söögid oli maitsvad, kuid seda teab juba ammu, et soomlastele meeldivad magedad toidud, seega ainus miinus magedale toidule. Luuletused, pikk jutt toitudest ja üldse toidu kultuurist ning muusika sobisid väga hästi selle õhtu juurde. Sai ka sporti tehtud, säälibändit Soome tüdrukute vastu mängida oli väga mõnus. Meie küll võitsime, kuid nad mängisid väga hästi, paar tüdrukut käisid isegi trennis vist. Kiasmas oli väga huvitav näitus Idamaade kunstist ning see kunsti tegevus oli samuti uus kogemus. Näha sai väga huvitavaid kunstiteoseid. Heurekas oli väga palju huvi pakkuvaid asju: erinevad mängud, mis vajasid käte või jalgade osavust ning kiirust ja füüsikaalased katsed. Ühesõnaga võib reisiga rohkem kui rahule jääda. Tööd ja kõik tegevused olid oma moodi lahedad. Reisi seltskond oli ka enam vähem, kuigi lõpus hakkas lagunema. Kõige ebameeldivamad olid fotograafid ja operaatorid. Aitäh kõigile ja oli väga mõnus!

KRISTI:
Võitsime siis projektiga soome reisi. Sidusime sellega Soome sõpruskooli külastamise. Kõik olid jube nädala alguses väga heas tujus ja reisi meeleolus. Läksime Soome öise laevaga. Saime kajutus ööbida, kajut oli puha aknaga, et sai vaadata kuidas laev öise jää ja vee edasi seilabJ Meie tuvlid ööloomad olid Maarja ja Maris, kelel jätkus juttu kauemaks. Hommikul olid kõik suhteliseltväsinud, aga naeratasid ikka. Siis toimus sõit Forssasse, teel magasid kõik kudias juhtus,kellel jalad taeva poole, kel suu lahti( fotos süüdistused on olemas). Enne lõunat jõudsime juba Forssasse. Seal ootas meid sealne õpetaja Piia, kes meid ilusti vastu võttis ja siis jagati meid gruppidesse ja me võisime tundidesse minna. Minu esimene tund on meie keeles Ühiskonnaõpetus, väga rasket seal midagi polnud, päris huvitav isegi ja sain mõnestgi sõnast aru. Siis tuli meil lõuna. Lõunaks oli nende mõistes vist supp, aga ma nimetaks seda vorst+kartul ja vähe leent, muidugi oli see kõik veel mage, aga elas üle. Õnneks oli salatit, mis viis keele alla. Kadi õnnetuseks ei olnud seal meie ehad musta leiba. Kõhud täis, võis minna järgmisesse tundi-bioloogia. Väga huvitav. Õpetaja seletas nagu tõsiselt hästi. Näitas igasugu asju porsektorilt ja õpilased töötasid kaasa, meil annab sinnani veel jõuda. Mis mind üllatas, oli see, et neil eritilst garderoobi pole, neil oli iga klassi juures nagid ja seal rippusid riided. Ja saabusgi õhtu. Meil pidi tulema pidulik õhtusöök soome toitudega. Seal vahepaladeks mängis ja laulis üks abiturient kitarri ja tal oli meeletult ilus hääl, ta laulis siegi rahutust tuhkatriinust.
Siis rääkis meile Merje Soome toitudest ja pärast saime isegi neid maitsta. Ütleks, et meie Eesti rasolje on parem, neil koosneb see peedist, kartulist ja eraldi liiga vahtu löödud kastmest. Mis oli uus ja huvitav oli see,mis meil on kodjuustu nime all. Veel maitsesime väga magusat kartulipudtru/vormi, meeletult hea maitsega liha oli- magustoitu ei antudkiL Ja oligi päev õhtal. Võis minna hotelli puhkama. Meil oli meeletult mõnus tuba. Meil oli nagu korter köögi ja muu värgiga. Ma olin vist nii väsinud, et langesin poolsurnult voodile. Järgmine päev algas äratuskellaga ja seejärelhommikusöök ja tipatapa kooli tööd tegema. Tegelikult oli see isegi väike vaheldus. Koolis istusime arvutite taha ja hakkasime tegema projekti tööd. Kuna lugesime raamatuid, siis töötasime nedega, meile anti ülesanded kätte ja me tegime tööd wikis ja projektiajalehes. Minu arust oli see väga mõnus vaheldus. Mulle isiklikult meeldib Internetistinfot otsida ja uurida ja puurida, mida kõike huvitavat leidub. Siis koos soomlasega arutasime raamatust ja viimaseks tööks oli maali kirjeldus, mis pidi Kiasma sissejuhatus olema. Väga vahva oli. Saime jälle süüa. Seekord makarone ja jälle imehead salatit.
Õhtul mängisid Soome tüdrukud poiste vastu saalihokit, meie võitsime. Pärast mängisime lauamänge ja olime muidu lahedadJ
Õhtul me seekord enam süüa ei saanudkiL Aga me küpsetasime ahjus saia ja oligi kõht täis.
Järgmine peäv oligi viimane, põrutasime bussiga Helsingi poole, et külastada Kiasmat ja Heurekat. Kiasma on väljas kui ka seest väga sarnane meie KUMUle. Aga mulle meeldis, pidime otsime mingite vihjete abil maalid ülesse,päris pähkel ülesanne oli aga samas sai ajada soomlasega juttu.
Siis tuli muidugi kaua oodatud shoppamise hetk, mis väsitas meeletult. Aga oli ju talvekaupade allahindlus, mis eitähenda et oleks paar eurot hinnad all, Soomes on ikka metsikud allahindlused.
Ja põrutasimegi jälle oma kollase bussiga mööda teed Heureka poole. Kuna olin enne käinud seal, siis eriti midagi huvitavat ei leidnud, veidike lapsikuks jäi vahest see.
Tagasisõitsime sealt RONGIGA, nagu tõsise rongiga, ei kuulegi, et sõidab, Eestil annab jõuda sinnani- eijõuagi vist.
Javarsti oligiaeg kodupoole astuma hakata. Meie Marisega ei viitsinud enam shopata ja jalutasime jala sadamasse, nalja sai aga leidsime väga ilsuti ülesse. Väga vahva oli istuda sadamas javaadata, kuidas soomlased valguvad sisse ja hakkavad kohe nädalavahetust nautima ja muidugi jooma.
Me saime lõpuks laeva ja kodulõhn juba hakkas tulema meie poole. Laev tegi metsikut sõitu ja me saime varakult kodumaile, sealt bussi ja olimegi juba armsa kooli juures. Väga tore rweis oli kokkuvõttes. Töö ja puhkus üheskoos, vahekldusrikas tegevus ja vaheldusrikas ja kirju seltskondJ
Teinekordki.

TAURI:
See reis Soome oli minu jaoks juba ma ei teagi mitmes, aga igakord kui seal käib on olnud meeldiv. Tegevustetuid päevi ei esinenud ja ausalt öeldes oli suhteliselt aktiivne reis. Aktiivsust raskendas natuke magamatus, sest laeva peal öösel magada oli raseke, kuid me noored inimesed ja üks magamata öö ei tähenda meie jaoks midagi. Laevasõit oli väga mõnus, sest väga tore on hommikuti söögilauas istuda ja vaadata hommiku kohvi kõrvale, kuidas Helsingi sadam järjest lähemale tuleb. Ja buss, millega me Helsingist Forssasse sõitsime oli ka veel nii uus, et värsked lõhnad olid lausa bussis. Kuid kui me Forsasse jõudsime, siis ma kahetsusega nägin, et see linn polnudki nii kodune kui ma alguses arvasin. Öeldi, et Forssa on väiksem kui Tartu, et järelikult ka rohkem hubasem, aga ei olnud. Linn oli kuidagi väga laiali puistatud üle suure maa-ala ja oli raske aru saada, kus linn algab või lõppeb, aga eks see ole natuke sellest ka tingitud, et me ümbruskonda nii väga ei tundnud. Samuti jäi mul silma selline asi, et Forssas oli väga vähe noorikuid liikvel, enamasti jalutasid vanurid ringi ja meie vanuseid nägime ainult koolis. Koolimaja, kus me töötasime ja ka pärast poole niisama koosviibisime oli meie enda kooliga võrreldes ikka heal tasemel, kuigi leidus ka selliseid asju, mis jällegi meie koolis parem on. Muidugi meie kõigi jaoks on natuke tundmatu veel see, mis soomlastel juba ammu selge. Nimelt väga suur prügi koristamine ja ümbertöötlemine. Tundub lausa, et Soomes on see ikka mitu korda paremal järjel kui Eestis, aga eks Soome ole oma arenguga Eestist ees ka. Ööd ööbisime me hotellis, mis oli väga hubane ja rahulik, isegi kui all korrusel n-ö ööklubi oli. Seekordne Kiasmas käik oli natuke pettumust valmistav, sest võrreldes seekordset käiku aasta taguse käiguga, oli mindud minu arvates natuke vale teemateed. Aga siiski oli ka neid töid, mis jäid väga silma ja lausa kutsusid mitu korda tagasi vaatama. Vabaaeg Helsingi linnas pani mind järjekordselt imestama kui suur ikka suurlinnad võivad olla. Kaubanduskeskused, mis Tallinna või Tartu muudavad lausa külapoodideks, suured tänavad täis inimesi ja mitu korda rohkem sagimist kui me Eestis näha võime. Kuigi endiselt on minu lemmik asutus Helsingi linnas rongijaam. Me ei oskagi õieti seletada miks, aga see lihtsalt meeldib mulle väga. Elamusterohke käik Heurekasse oli ka väga huvitav, sest mitmed erinevad tegevused, kus saab ise kaasa lüüa ongi just need, mis kauaks meelde jäävad.
Kokkuvõtteks ütlen seda, et see reis oli iga külje pealt tore ja meeldejääv, sest sai enne eksameid aja maha võtta ning ennast koguda.

KRISTO:
Soome reis oli kõike muud kui igav, sest tegevust jätkus terveks ajaks. Kohad, kus me käisime ja „raske töö“, mis me seal tegime, oli huvitav ning mitmekülgne. Soomlased ise olid kah toredad ning võtsid nii paljudest asjadest kui võimalik aktiivselt osa.
Rühmatöö sujus peaaegu takistusteta(tänu Nisule keeleoskusele...), mistõttu teosest arusaamine ning arvamused ühtisid soomlase omadega.
Samas oli ka palju vaba aega töö kõrvalt. Ühel õhtul mängisime soomlaste vastu saalibändit, mille me küll võitsime võib-olla sellepärast, et me mängisime oma poiste meeskonnaga tüdrukute vastu. Võit küll tuli, aga mitte kergelt, kuna vastased polnud kah mitte kobad, vaid vastupidi, nad mängisid väga hästi. Nii palju siis ühisest spordiõhtust, mis polnud küll nii pikk, kui me arvastime, aga siiski huvitav.
Peale sportimise käisime me veel ühes korralikus restoranis, mida võib lugeda ühelt poolt heaks, kuid samas natukene igavaks ürituseks meie ühises kavas. Alustades heast poolest – söögid olid maitsvad ja paljusid asju ei olnud ma kunagi proovinudki ning õnneks osutusid nad ka söödavaks. Igavam pool oli see, et soome rahvustoitudest ja muudest tavadest räägiti natukene liiga palju, mitte et see nüüd mingi jama oleks, aga siiski venis pikale. Veel esines meile seal kitarrimees, mis sobis meie ühise õhtuga ideaalselt. Ühesõnaga võib ühise õhtu soomlastega korda läinuks pidada.
Muidugi oli meil ka Soomes palju vaba aega, mille me veetsime ja sisustasime oma seltskonnaga. Väike puhkus veekeskuses oli super – mullivannid, saun, basseinid. Muidugi ei olnud see midagi suurt ja võimast, kuid see, mida me oodata võisime, oli kõik olemas ning sellega võis ka rahule jääda. Ka käsime me veel Kiasmas, kus oli suur ja võimas kunstinäitus. Seal oli igasugu asju, mis kohati näisid täiesti absurdsena, kuid niisugune see kunst juba on ja võib-olla sellepärast tunduski seal mõni asi lausa vastik. Samas sai näha jälle kõiksugu veidrusi, mida ei olnud varem näinud ja teada milline näeb välja Idamaine kunst, millest küll kuigi hea mulje ei jäänud, aga siiski.... Ehk sellega saavutaski kunstnik oma eesmärgi.
Veel käisime me ühes väga huvitavas kohas nimega Heurekas, mille kohta ma ei oska muud öelda, kui seda, et seal oli huvitav, aga mis nimelt, selle teada saamiseks, tuleb ise kohale minna.
Selline see reis oli – huvitav, mitmekülgne ja kõike muud kui igav. Kahjuks peab ka ütlema, et see oli arvatavasti vähemalt minu viimane reis kuhu ma lähen koos oma klassikaaslaste või üldse kooliga seoses, sest ikkagi viimane kooliaasta, kuid Soomest ja soomlastest jäi hea mulje ja ilmselt on tore kunagi hiljem meenutada meie ühist Soome reisi.

MARIS:
6.märts algas rahulikult. Koolis olles tekkis väike ärevus.Päev sai kuidagi üle elatud. Et õhtu kiiremini kätte jõuaks, siis ajasin aeega parajaks Lea juures, vaatasin pealt, kuidas Lea endale tohututes kogustes kohvi sisse kallas. Kooli juurest väljuv väikebuss oli nõme,kuna tema spetsiaalne mingi vedrustus ajas südame pahaks nii mõnelgi.Poole teest ma "hüppasin" istme peal. Tallinnas oli meil piisavalt aega, et käia poes ning omale näksimist osta. Sadamas aeg tohutult venis, kuni selle ajani mil meid hakati laeva peale laskma ja oma kajutid kätte saime.Meie punt oli ainuke, kes suutis öösel üleval olla, muidugi paljud vajusid enne hommikut ära:D..Siinkohal tahangi öelda,et mina ja Maarja suutsime terve öö vastupidada laeva baaris mingite kuttidega juttu ajades. Väga vahva oli ja eks ikka juttu ajades läheb ka aeg kiiremini. Soome sadamas laevalt maha tulles läbisime tolli, mingi loll tolliametnik küsis mu käest, mida ma Soomes teen?(eriti loll):D Siis ma vastasin, et turi st olen,aga ta vist ei saanud aru ja lasi mind läbi.Sadamas võttis meid vastu imearmas SUUR, kollane ja parema vedrustusega buss. Teel Forssasse paljud magasid, mina kaasa arvatud.Forssas oli väga tore. Saime ujumas käia, tutvusime Forssa linnaga, õhtul käisime pidulikul õhtusöögil- seal oli väga tore. Mul oli ainult sellest väga kahju, et mu enesetunne polnud eriti hea- laeval olles külmetasin ennast ära, käisime seal ikka tähti vaatamas:DForrsass möödus aeg suhteliselt kiiresti, kuna need kaks päeva oli tegevusi täis.Viimasel päeval käisime Kiasmas, see on nagu Eestis KUMU kunstimuuseum ning käisime ka Heurekas. See viimane päev läks küll väga kiiresti ja laeva sõit Tallinnasse samuti.Üldmulje reisist oli ülihea, kui väljaarvata minu haigus, mis andis tunda ka järgnevatel päevadel. Me olime selle reisi täielikult ise ära teeninud!Väga vahva oli, soovitan soojalt 11. klassil tublid olla ja osa võtta. ;)

ALLAR N:

Selle aasta Soome reis oli väga tore igas mõttes. Laevasõit, ööbimised, ekskursioonid, hotell, soomlased - kõik oli väga hea. Kui alustada laevasõidust, siis juba seal oli väga huvitav, sest koos oma klassikaaslastega on alati igalepoole huvitav ja hea reisida. Laev väljus meil umbes südaöösel ning Forssasse, mis asub Helsingist kuskil 100 km kaugusel, jõudsime me hommikul. Esimesel päeval saime tutvuda kooliga. Soomlase vastuvõtt oli väga meeldiv. Eriti huvitav oli see, et saime käia ning olla nende koolitundides. Tunnis olles oli hea mõelda ning võrrelda, et tegelikult erinevad meie ning nende koolitunnid üpriski kõvasti. Mulle meeldis just see, et sealsed õpilased on tunnis kuidagi vabamad ning ka õpetaja olek on suhteliselt vaba. Samas aga ei riku keegi tunnis korda ega tee muid nõmedaid asju. Minule igatahes jättis soome kool väga positiivse mulje. Hiljem, pärast koolis käiku, oli võimalik minna ujuma kohalikku veeparki. See oli samuti väga hea, sest sai istuda mullivannis ning käia saunas. Õhtul aga oli kogu meie grupp kutsutud ühisele õhtusöögile koos soomlastega. Seegi oli väga meeldiv. Huvitav oli see, et sai proovida osasid soome toite, mida ennem söönud ei olnud. Järgmisel päeval oli esimene asi hotelli hommikusöök. Pärast seda toimus eestlaste ning soomlaste ühine seminar, mille käigus tegime soomlastega ühist tööd, mis sujus väga kenasti ning hõlpsalt. Pärast lõunasööki oli veel väikene töö seoses järgmise päeva käiguga Kiasmasse. Kolmandal päeval käisime Helsingis, kus oli ka vaba aega. Külastasime ka Kiasmat ning Heurekat. Nendest kahest meeldis mulle väga käik Heurekasse, kuna seal ma ennem käinud ei olnud. Heureka oli väga põnev sellepärast, et seal sai väga palju asju ise teha ning proovida. Pärast Heurekas käiku istusime rongi peale ning sõitsime tagasi Helsingi kesklinna. Helsingi kesklinnas oli veel natukene vaba aega. See aeg sai sisustatud erinevates poodides käimisega. Varsti pärast seda väljuski meil laev Talinna. Kokkuvõtteks võib öelda, et minule meeldis see reis väga ning sellest on ainult positiivsed muljed. Kõik oli väga hästi korraldatud ning mina ei oskaks ühtegi halba sõna öelda mitte millegi kohta.

KALMER:
Reisikirjade kirjutamine ei tule mul just väga ehtsalt välja, aga ma siiski proovin. Reis oli väga super lahe. J Sellest vist ei piisa! No, ma alustasin ka lõpust. Aga algusest siis. Oli see siis teisipäeva õhtu, kui me läksime laevale. See öö laevas oli päris lahe. Tänu sellele lahedale ööle, oli järgmine päev koolis suhteliselt raske. Aga koolis sai vaadatud nii Shakespeari, kui õppitud prantsus keelt. Mis mind imestama pani, oli Soome noorte vähene inglise (ja ka prantsuse) keele oskus. See tuli eriti hästi välja ka siis, kui tegime pojektitööd. Samuti sai söödud Soome koolitoitu, mis oli mage. Meie snitsel on ikka kõige parem. Huvitav oli ka ekskursioon linna peal. Tegelt sellest exursioonist sai mulle selgeks, et tegelt on väljas pool Helsingit elu ikka suhteliselt igav ja hall. Nagu on Tallinnaga. Huvitav oli ka õhtusöök. Kuna jah, uni oli suht silmas, oli seda raske jälgida. Aga unid sa hotellis. Hotellielu oli lahe. Istu, vaata MTV’d, söö krõpsu, käi vannis, joo .... Lordi Colat. Aga vastik on see, et osad inimesed elasid seda hotellielu liiga valjult ja hoolimatult. Sai käidud ka Forssa „Auras”, mis oli silmnähtavalt kehvem meie omast.
Järgmine päev, kui oli juba parem olla, sai koolis tehtud natuke tööd, natuke sai suheldud soomlastega, natuke sai maängitud saalihokkit ja natuke ka niisama nalja. Rahulik päev oli. Õhtul sai nauditud veel viimast korda hotellielu. Seda hakkab ilmselt kõige rohkem igatsema.
Viimane päev. Nuuks! Aga kõik head asjad saavad ikka ühel hetkel otsa või läbi. Käisime siis Soome uuemat kunsti vaatamas. Kohati oli see igav. See kunst ma mõtlen. Lootsin midagi ägedamat. Siis sai mindud Heurekasse. Teel sinna juhtus minuga huvitav vahejuhtum. Nimelt olin ma õnnelik, et keegi mulle ei helista, ega sõnumineeri. Aga äkki hakkab telefon helisema. Hansapank oli mu ülesleidnud. Nii ma siis kuulasin nende pakkumist. Ja kui ära kuulatud, siis ütlesin uhkel:” Ma olen hetkel Helsingis, aga kui Eestisse jõuan mõtlen teie pakumise peale.” Lahe. Heureka juures jätsime soomlastega hüvasti. Heureka oli ka põnev ja äge. Ja siis hakkas kodu tee. Nuuks! Kodutee oli tuttav ja segased tunded valdasid mind, kui nägin lähenemas Tallinna tulesid. Kas olla rõõmus, et oled kodus, või olla kurb, et hotellielu ei saa enam nautida. JL Aga nalja sai ja lõbus oli, nii, et aitäh õpetaja selle vaheldus rikka kogemuse eest. See kulus ära, just nüüd enne eksameid.

LAURA M:

Soomes käik oli minu arvates väga tore ja huvitav. Oli võimalik külastada linna, kus varem ei olnud käinud. Soome tüdrukud olid väga sõbralikud ja seltsivad. Projektitöö oli ka päris huvitav ning seda tuli teha koos soomlasega, mis õnnestus enda arvates üsna hästi. Arvatavasti ei olnud kellelgi seal igav, sest tegevust oli kogu aeg. Soome söök ei meeldinud mulle eriti üldse, sest paljud asjad olid väga harjumatud. Nende kartulipudru oli väga imelik ja samuti salatitel oli mingi eriline maitse juures, mis tekitas ebameeldivust. Hästi nõme on ka see, et neil puudub leib, et pakuti ainult krõbileiba. Soomlased söövad kindlasti palju rohkem rasvast toitu kui eestlased ning nende söögikorrad on ka üsna tihedad. Minule meeldis väga ka see hotell, kus me ööbisime, sest see oli suhteliselt kodune, väga korralik ning puhas. Seal oli väga hea magada. Kindlasti võiks öelda, et laevas ööbimine oli ebameeldiv, sest kogu aeg oli mingi müra ja kära. Tulevikus võiks kindlasti veel selliste projektidega tegeleda, sest tänu sellele saab ennast rohkem arendada ja samuti ka leiab uusi tuttavaid. Väga huvitav oli Helsingis see teaduse koht. Seal oli nii palju huvitavat, et oleks isegi kauem tahtnud olla. Alguses kõik mõtlesid, et mingi jama teadusevärk hakkab, kuid kui kohale jõudsime ,ei olnud kellelgi enam igav. Kiasma oli ka väga omapärane ning suuresti sarnanev Kumule. Oli huvitav näha erinevas stiilis maale, kuid need ei olnud muidugi ainukesed asjad seal. Seal leidus ka igasuguseid häält tegevaid vanu asju. Seal pidi samuti soomlasega natukene koostööd tegema, mis kujunes meeldivalt. Soomlased on kindlasti palju sõbralikumad ja seltsivamad kui eestlased. Väga ebamugav oli ka see, et kõik asjad on Soomes nii kallid, et ikka on see komme, et arvutada ostetud asjad Eesti rahasse, ning kui pärast mõelda, siis tekib küll ahastus. See euro on ikka nõme raha ja ei tahaks üldse, et see ka Eestisse tuleks.

Auli Jämsänen soome kunstist

15.2 esines 12.b klassi soome kultuuri tunnis kunstiajaloo doktor Auli Jämsänen, kes pidas Tartus loenguid seoses kunstikuu disaininädalaga. Lektor rääkis soome klassikalise kunsti olulisematest kunstnikest ja näitas slaididel kunstitööde reprosid.



Allar Nisu:
15. veebruaril käis meil külas soomlane, kelle nimi oli Auli Jämsänen. Auli on kunstiuurija ning seoses kunstikuuga peab ta siin Tartus loenguid. Pärit on Auli Kesk-Soomest, kus ta elab praegugi. Auli rääkis meile kuulsamatest soome maalidest ning näitas neid slaidiaparaadiga. Ta liikus vanemast kunstist ettepoole. Auli oskas väga hästi iga maali juures seletada ning kunstist teadis ta väga palju. Samuti rääkis ta ka soome maalijate elust ning nende ajaloost. Eesti keelt ta ei osanud ning seetõttu pidas ta loengu soome keeles. Mina isiklikult kõigest aru ei saanud, sest tema jutus oli palju sõnu, mida ma ei teadnud, kuid osadest asjadest sain aru küll. Loeng ise oli päris huvitav, sest sai teada palju asju, mida varem ei teadnud, samuti sai näha palju asju, mida varem näinud ei olnud. Arvan ka, et kui loeng oleks olnud eesti keeles, siis oleks see veel huvitavam olnud, sest sel juhul oleks kõigest aru saanud. Loodan ka, et selliseid külalisi tuleb meie tundi veel.


Silver Priimäe:
Neljapäeval käis meil külas üks Soome kuulus kunstiuurija – Auli Jämsänen. Ta rääkis palju huvitavat Soome kunstist ja selle maa kuulsatest kunstnikest. Samuti näitas ta seina peal slaide, mis tegi tema soome keelest arusaamise lihtsamaks ja see pakkus ka rohkem huvi. A. Jämsänen näitas ka meile tuttavat maali „Kalevalast”. Minu arvates on Soome ja Eesti kunstis palju ühist. Eriti palju on sümbolismi, mis on mõlemale riigile omane. Väga huvitav oli kuulata tema juttu ning samas praktiseerida oma soome keelt ja teada saada palju uut ja huvitavat Soome kunsti kohta.

Forssa õpetaja Piia - eTwinning-õpetaja!

EDU - Kuukauden opettaja

Meie võit

Reedel, 15. detsembril 2006 toimus Tallinnas Euroopa Komisjoni Eesti esinduse info- ja konverentsisaalis seminar "Rahvusvaheline koostöö Eesti koolis", kus eTwinning projektitööga seotud õpetajad jagasid koostööprojektide käigus saadud kogemusi.
Seminarile järgnes auhinnatseremoonia, kus Tiigrihüppe SA autasustas Sõpruskoolid Euroopas/eTwinning programmi parimaid internetipõhiseid partnerlusprojekte, milles osalevad Eesti õpetajad ja õpilased. Seminaril osalejaid tervitas Euroopa Komisjoni Eesti esinduse juht Toivo Klaar.

Sihtasutuse korraldatud konkursile esitatud projektidest tunnustati kümmet parimat.
Esikoha pälvis Tartu Forseliuse Gümnaasiumi ja Forssan Yhteislyseo partnerlusprojekt “Naabrite kunst ja kirjandus 21. sajandil”. Õpetaja Helja Kirber.

Teist kohta jagasid kaks koostööprojekti, neist ühes osalevad Väätsa Põhikooli (õpetaja Anneli Tumanski) õpilased koos Itaalia lastega jateises Pärnu Vanalinna Põhikooli (õpetaja Tuuli Koitjärv) õpilased ja nende partnerid Leedust. Ka kolmanda koha väärilisi koostööprojekte oli kaks - partnerlusprojekt Kiili Gümnaasiumi (õpetaja Külli Kaasik) jaItaalia kooli vahel ning teine Lauka Põhikooli (õpetaja Siret Lahemaa), Kreeka ja Hispaania koolilaste partnerlusprojekt. Kümne parima projekti hulka jõudsid veel eTwinning projektid, milles osalevad Pärnu Kuninga Tänava Põhikool (õpetaja Maarika Hoolma), Pärnu Koidula Gümnaasium (õpetajad Tiiu Leibur ja Tiiu Vendel), Lasnamäe Lasteaed-Algkooli (õpetaja Terje Zimmermann) ning Sõmeru Põhikool (õpetajaTiina Erala) ning Pärnumaa Kutsehariduskeskus (õpetaja Sirje Tamm ja VarjeTipp).

Vaata lähemalt rahvuslikult lehelt.

Esikoha saavutanud projektis osalenud Forseliuse Gümnaasiumi õpilased said Tiigrihüppelt reisi Helsingisse Heureka keskusesse ning nende õpetajaHelja Kirber osaleb sõpruskoolide programmi rahvusvahelisel koolitusel. Rahvusvahelisel koolitusel saavad osaleda ka õpetajad, kelle projektid saavutasid teise ja kolmanda koha. Teised õpetajad, kelle projekt jõudis kümne parima hulka, said auhindadeks digifotoaparaadid.

Vaata pilte programmi ajaveebist.

Soome jõulutoitudest

Läheneva jõuluaja puhul tutvustas Soome Instituudi praktikant Elina Pekkarinen 14. detsembril 12.b klassile Soome jõulutoite ja -kombeid.

Vaata ka http://www.suomalainenjoulu.fi/
Kuula www.jouluradio.fi

KADRI:
Käis külas üks soomlanna nimega Elina, ta rääkis meile natukene endast ning jõulutoitudest Soomes. Kuigi me oleme naaberriigid, on väga palju erinevusi, kuid muidugi ka sarnasusi oli. Ma sain aru, et soomlased panevad väga suurt rõhku jõulude ajal söögile, kuid ega meie ka siin Eestis ju sööme päris palju jõulude ajal. Kõige naljakam tundus see, et jõululaupäeva hommikul soomlased kindlasti söövad riisiputru, sest muidu pole need ikka õiged jõulud. Minu arust küll on riisipuder üsna jälk asi. Kummalised toidud olid ka need igasugused vormiroad, kuid eks igal maal ole omad iseärasused. Kuid ega ei ole ainult erinevusi meie toidulauaga, nad söövad samuti kõrvitsasalatit ja liha. Meie erinevus vist on see, et meil on õhtusöögi algul laud lookas, kuid Soomes on jõuluõhtusöök selline mitmekäiguline. Tegelikult isegi tahaks ühed jõulud veeta Soomes, et näha oma silmaga neid jõulueelseid ettevalmistusi ja söögitegemis saginaid.Ta oleks võinud midagi jõulutoitu ka maitsa tuua, kuid tore seegi, et ta meile üldse külla tuli ja rääkis.