Augusti algul sai käidud tutvumas Soome laste lõbustustega. Samas ei ütleks küll, et lõbustuspargid aint lastele oleks. Helsingis sai siis külastatud LINNANMÄKIt ja sellega samas kompleksis asuvat MERIMAAILMA (Sealife). Meremaailmas soovitan kõigil ära käia, kui pole aega või raha külastadaVahemerd ja isegi kui on, on see koht Soomes ka ülicool. Ühte majja on ära paigutatud veealune maailm. Kõik oli nii põnev ja silmi jagus igale poole.Kõige hirmuäratavam oli vaalade tunnel, kus tundus, et kõnnid vaala suhu ja saad kohe surma, aga seda ei juhtunud:) Ma ei hakka kõike ära kirjeldama, soovitan käia ja ise järele uurida, see on tõsiselt mõnus elamus põhjamaa inimese jaoks.
Ja Linnamägi. Väljast paistab tavaline lõbustuspark, aga noh tartlastele on see ka huvitav, sest meil puudub üldse selline asutus. Puidust Ameerika mäed ei tekita just surma tunnet, aga hetkelise kaifi saab küll. Mittekriuksuv (Otepääl vaaterattal on selline tunne, et kohe kukub alla)vaateratas oli mulle üllatus. See liikus nii tasa ja selle pealt oli tervet linna näha. Seal oli veel veekosk, kust kuivade riietega ei pääsenud ja veel palju muud, mida peab ise kogema ja nägema.
Linnanmäki
Vaade Helsingi linnale
Sellel reisil sai laevalt võidetud uued Soome kruiisi piletid ja seega käisimegi veel üks kord Helsingis.
Reedel, 29.09. sai uuesti Helsingit 9 tundi nauditud, seekord mitte uuritud lõbustusi ega kultuuri, vaid lihtsalt jalutatud ja vaadatud, mis ümberringi toimub. Tänavad olid nii puhtad (mitte nagu meil - prügi vedeleb igal pool), rahvas oli rahulolev ja naeratav, ei torma pea seljas ringi, nagu meil tormatakse. Sai paar korda ka ära eksitud ja soome keelt praktiseeritud (mis ei tundugi nii raske enam). Muidugi ei jää ükski reis ilma shopinguta. Sealne kaubanduskeskus Kamppi (tõsiselt suur ja uhke klaasist maja, mitte nagu meie plekist tikutopsisuurune kaubamaja, mis rikub aint vaadet) kubises erinevatest rahvustest, mis pani mind imestama, et Soomes elab nii palju eri rahvuseid.
Mis veel kirjutamist väärib, on tagasisõit kodusadamasse. Laev oli pisike, aga nalja sai (Vikingline "Rosella"). Maris oli vist juba oma mitu tundi sadamas passinud ja oodanud, millal koju saab, aga tuju oli tal hea. Me üritasime ka varakult platsis olla, et saaks laevas head kohad, kuna rahvast oli tagasi sõites palju, eriti soomlasi, kes ostsid metsikutes kogustes tavaari ja nautisid juba varakult nädalavahetust. Nii me siis jooksimegi tormijooksu, et ikka hea vaatega kohad saada. Tagasiteel mängisime pokkerit, sest kolm tundi on pikk aeg ja meelt peab lahutama. Mis veel minu jaoks naljakas tundus, oli see, et soomlased ei tunnista võõrkeelt üldse, isegi laeval mitte. Kohvikusse ei tohtinud oma söögiga minna ja kui seda oli tehtud, tuli mingi soome mammi soome keeles pahandama, see jäi mulle kahtlaseks, et kas ta seda ei mõelnud, et eestlased ei pruugi kõik soome keelt vallata. Aga kuna me nii targad oleme, saime kõigest aru:) Reis lõppes toredalt, mis sest, et vahel oli tunne, et hakkab torm ja laev läheb põhja, aga kõik jõudsime ilusti kodusadamasse:).
Kui vähegi võimalus, siis soovitan kõigil Soome kruiiisida ja mustast masendusest puhata. See aitab!!
Tuomiokirkko ootab ...
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti