Laura kogemused Soomes

LAURA (12.b):

Möödunud suvel otsustasin ma mõneks ajaks Soome elama kolida. Nimelt üks mu sõber elas ja töötas seal ning mina läksin talle külla. Kokku veetsin ma suve jooksul seal umbes 3 nädalat, mille jooksul sain ma igasuguseid erinevaid kogemusi. Vahepeal ma veel sõitsin Soomest koju, läksin Rootsi, sõitsin uuesti koju ja siis jälle Soome. Nii et reisimist sai ühe kuu jooksul liigagi palju.
Esimene päev Soomes oli loomulikult tohutult põnev. Me elasime Siuntios, Helsingist kuskil 50km väljas. See koht meenutas mulle Uus-Ihaste rajooni, kus on terve hunnik ilusaid ja suuri maju, kuid nad kõik olid üksteise külje all kinni. Ja kogu see krempel oli alles äsja ehitatud, nii et isegi maju ümbritsevad hekid polnud jõudnud kasvada. Maja meenutas nukumaja. Väljast ilus heleroheline, seest värviline ja igasuguste luksustega. Muidugi on see täiesti tavaline, et igal soomlasel on saun, mullivann, kamin, 2 maast laeni ulatuvat külmkappi, mitu autot, kari lemmikloomi ja hunnik tehnikat. Ja ilma nõudepesumasinata nad ka elada vist ei oskaks.
Sealsamas lähedal oli muide ka Aleksis Kivi sünnikoht, mida mu sõber tol ajal restaureeris.
Kuna sõber käis tööl, siis enamuse ajast olin mina üksinda kodus. Ühel korral ma üritasin maja ees muru peal raamatut lugeda, aga siis tuli minu juurde pisikene naabritüdruk. Ma ei saanudki õieti aru, et mida ta tahtis, aga ta muudkui lobises ja lobises… ja kui ma ütlesin talle, et ma ei räägi soome keelt, rääkis tema minuga ikka edasi. Esitas umbes selliseid küsimusi, et mis keelt ma siis räägin ja et tema räägib küll soome keelt jne. Nii et peale seda juhtumit ma enam eriti välja hulkuma ei läinud.
Aga kui sõber kodus oli, käisime me igal pool ringi. Helsingis läksime loomaaeda ja ühte öökluppi, mis oli minu arvates ülimalt imelik. Et sinna sisse saada, pidi tegelikult üldsegi 21 olema, aga siis onu turvamees vaatas, et ma eestlane ja ei saa midagi aru ning lasi mu miskipärast sisse. Ja kell pool 12 öösel oli klubis kuskil 10 inimest, kes kõik istusid vaikselt omas nurgas. Ei tea.. vist valisime väga vale klubi.
Veel otsustasime sõita Tamperesse Särkanniemi lõbustusparki. Ainult et me polnud kumbki seal varem käinud ning ei tundnud ei teed ega linna. Kohale jõudsime igatahes ilma igasuguste probleemideta, aga see lõbustuspark oli küll õudne. Seal olid sellised atraktsioonid, mille peal minul tuli küll surmahirm peale. Õnneks jäin elama. Õhtul tagasi sõites tekkisid aga probleemid, me eksisime lootusetult ära. Kõige hullem oli see, et meil hakkas bensiin otsa saama ja Soomes pannakse isegi enamus tanklaid kell 23.00 kinni. Suure vedamisega leidsime lahti oleva tankla ja kuskil 300km hiljem ka kodutee. Maanteel juhtus midagi eriti huvitavat. Seal kaljude ja metsade vahel on suht palju põdrahoiatuse märke, mina polnud nondest eriti aru saanud, kuni tolle õhtuni. Meie sõitsime rahulikult kodu poole ja järsku... tsillisid 3 põtra üle tee! Üks suur ees ja 2 väiksemat taga. Samal ajal, kui nemad seal rahulikult kõndisid, olid mõlemal pool autod, kes ilusti ootasid, kuni põdrad üle tee lähevad. See vaatepilt ei unune küll mitte kunagi.
Helsingi kesklinnas oli meil autoavarii, mis tegelikult ei olnud mingi eriline avarii. Lihtsalt meie sõitsime, nägime ees keelumärki, hakkasime tagurdama ja tagurdasime ühe paksu soomlase mersule otsa, kes oma autonina liiga ette toppis. Tema kutsus muidugi politsei kohale, keda me pidime kuskil tund aega ootama. Ja siis ootasime veel tund aega, kuni politsei mõtles, kumb kumma auto värvi ikka maha kraapis. Lõpuks ei jäänud mitte kumbki süüdlaseks, mille peale paks soomlane oli maruvihane. Ta nimelt lootis, et mu sõbralt load ära võetakse, kuna ta tagurdas ju ikkagi tema MERSU pihta. Egopallid.
Kõige meeldejäävam oli minu jaoks aga sõbra ülemus. Hästi muhe ja sõbralik vanamees. Ühel õhtul viis ta meid oma kaatriga mere peale sõitma, tema isikliku saare peale, mis minu mäletamist mööda oli umbes 2 km lai ja 3 km pikk. Seal me grillisime ja nautisime ilusat õhtut. Pärast seda läksime tema poole edasi, istusime verandal, vahepeal sulistasime jalgu basseinis ja rääkisime juttu terve tema perega, kes kõik olid hästi toredad. Enamjaolt räägiti ikka soome keeles, vahepeal tõlgiti mulle midagi inglise keelde. Üldiselt, kui ma esimesel päeval Soomes eriti mitte millestki aru ei saanud, siis seal nendega istudes mõistsin juba enamust.
Mulle need 3 nädalat meeldisid, aga seal elada ma ei tahaks. Kõik oli kuidagi nii ideaalne, ma sain kõike, mida tahtsin, ja mitte millestki ei olnud puudus. Kõigil oli oma nukumaja, mitu autot ja nõudepesumasin.