Soome filmidest

12. detsembril rääkis 12.b klassi tunnis Soome filmidest Kasperi Hasala.

ELIS kirjutas tunnist:
Meid külastas Kasperi, kes on pärit Soomest, kuid nüüd elab juba mõnda aega Tartus. Ta on abielus ja töötab Soome Ingeri seltsis kodulehe spetsialistina ning õpetab ka soome keelt. Kasperi rääkis Soome filmi ajaloost ning näitas ka paari filmiklippi. Ta tutvustas soome reźissööre. Kõige kuulsaimaks neist (ka Euroopas) võib nimetada Aki Kaurismäkit. Kaurismäki on teinud ka mitmeid Euroopa filme ning teda hinnatakse tema omapärase stiili pärast. Ära olid mainitud ka Timo Koivusalo, kes on reźissöör ning produtsent, ja Olli Saarela, kes on samuti reźissöör. Räägiti veel ka Aku Louhimust, kes on teinud filmi „Paha maa“, ning Aleksi Mäkelast, kelle spetsialiteediks olid detektiivifilmid. Vaatasime filmiklippe ka filmidest „Luurerühm“ ( „Rukajärven tie“) ja "Paha maa". . Soome filmitööstusest jäi meelde nii palju, et 1960-1970 oli Soome filmitööstuses suur langus (kinodes ei käidud enam), kuna kõigisse kodudesse oli jõudnud telekas. Pärast videomaki leiutamist 1980. aastal hakkas aga kino menukus jällegi tõusma. Ning praegusel ajal on Soome kinodes enim vaadatute seas ka alati Soome enda tehtud filmid ( 10 filmi seas umbes 2).
Kasperi tegi tunni väga huvitavaks ning väga hea oli see, et näidati ka filmiklippe. Sest nüüd on teada, mida filmid endast kujutavad. Ja vaatamine tekitas ka rohkelt uudishimu Soome filmide vastu.

MARION:
12.12.06 käis meie klassile Soome kultuuri tunnis rääkimas Soome filmidest Kasperi. Ta elab Tartus ja on olnud siin Soome Instituudis praktikal. Kasperi rääkis meile, kuidas Soomes hakati filmidega tegelema ja kuhuni on nende tegevus tänapäeval jõudnud. Niisis sai meie klass teada, et filmide tegemine ja kino olid Soomes populaarsed kuuekümnendate aastateni. Siis hakati kasutama televiisoreid ja kadus kinos käimine. Kaheksakümnendate lõpus tulid soome videod ja videomakid. Üheksakümnendatel tehti Soomes juba uusi häid filme, mida hakati taas kinos vaatamas käima, kuigi kino oli ja on ka praegu kallis lõbu. Soome enda filmid olid ja on väga populaarsed. Edasi rääkis Kasperi meile kuulsamatest soome režissööridest, kes on filme teinud tänapäevani.

Neid on palju:
Aki Kaurismäki (1957) - „Mees ilma minevikuta”(2002); „Äärelinna tuled”(2006),
Timo Koivusalo (1963) - „Kulkuri ja joutsen”(1999); „Rentun ruusu”(2000); „Sibelius”(2003); „Kaksipäisen kotkan varjossa”(uus soome muusikal 2006),
Olli Saarela (1965) - „Luulerühm”(1999); „Rölli metsavaim”(2001),
Aku Louhimies (1968) - „Kuuvalged”(2003); „Levottomat”(2000); „Paha maa”(2005); „Jäine linn”(2006); „Lahti kistud mees”(2006),
Aleksi Mäkelä (1969)- detektiiv- ja märulifilmid- „Matti”(2006); „Häijyt”(1999).
Hiljuti oli võimalik vaadata Eesti kinodes ka Soome esimest kung-fu filmi „Jade Soturi”

Lõpetuseks näitas ta meile katkendeid paarist filmist „Paha maa/Frozen land” ja „Luurerühm/Rukajärven tie”. Esimene oli suhteliselt hullumeelne ja teine väga hästi tehtud sõjafilm. Külaskäik kujunes väga huvitavaks.

Kultuurierinevused soomlase pilgu läbi

Teisipäeval, 28.11 vestles 12.b klassi õpilastega Tartu Ülikooli soome keele ja kultuuri erakorraline lektor Juha-Matti Aronen, kes rääkis kultuurierinevustest soomlase pilgu läbi.

Õpilased kirjutasid tunnist järgmist -

ARTUR:
Juha-Matti Aronen juhtis meie tähelepanu liikluse erinevusele Soomes, kus liiklus pidi rahulikum olema kui Eestis. Põhjus on selles, et soomlased on rohkem seaduskuulekamad kui eestlased. Eesti ja soome kultuur on pigem täiesti erinevad kui sarnased esineja arvates. Soomlased on keskkonnasõbralikumad kui eestlased, nad sorteerivad prügi jne. Soomes on isegi minimaalsed toetused riigi poolt näiteks inimesele, kes pole töötanud, Jussi sõnul sellised, et „elab ära”. Soomes on astmeline tulumaks, mis kerkib kuni 54%-ni, see tagab riigi suure kapitali. Jussi sõnul saaks Eesti ülbitsevate ärimeeste taolised Soomes tappa oma isekuse, rahaga kelkimise ja eputamise eest. Kirik on soomlaste suur mõjutaja.
Kõike seda ja palju muudki huvitavat sai teada Juha-Matti Aroneni jutust. Ma arvan, et on hea, et meie soome kultuuri tunnis käivad sellised külalised, sest õpetlik on kuulda soomlaste eluviisist, käitumisest jne – ühesõnaga kultuurist. Jussi oli väga hea esineja, sest seletas kõike väga hästi.

TAURI:
Eesti ja Soome liikluskultuuri erinevused – Eesti on üks ja Soome teine äärmus. Esile tuleb jälle see väide, et soomlased on rohkem seaduskuulekamad igas asjas – liikluses, keskkonnahoius jne. Keskkonnaprobleemidega seoses tuli jutuks, et soomlased muretsevad selle pärast rohkem aga Eestis on märgata ilminguid, et me areneme samas suunas.
Soome toetused riigi poolt on humaansemad kui Eesti omad. Astmelise tulumaksu kõrgeim % on 54! Soome ja Eesti alkoholitarbimine on suhteliselt võrdne. Jussi arvates tuleneb soomlaste seaduskuulekus osaliselt kirikust???
Soomlaste jaoks ei ole ebaviisakas võõra ja vanema inimese mitteteietamine. Eestlaste viisakus läheb mõnikord üle piiri. Soomlased on avatumad kui eestlased, sellest tulenebki näiteks soomlaste kõva häälega rääkimine. Soomlaste suhe Venemaaga on kaugem kui eestlastel. Need olid mõtted näited sellest, mida esineja meile rääkis.
See vestlus oli igati tore ja hariv, eriti nüüd, kui meil oli käinud eestlane Soome elust rääkimas. Nüüd siis kuulsime Soome ja Eesti kultuurierinevustest soomlase käest.

Kultuurierinevused eestlase pilgu läbi

21. novembril rääkis 12.b klassi soome kultuuri ja maatundmise tunnis Soome ja Eesti kultuurierinevustest Soome Instituudi Tartu osakonna kultuurisekretär Järvi Lipasti.
Õpilased kirjutavad tunnist -

KRISTO:
Jutt oli suhteliselt huvitav ja mitmekülgne, sest teemad olid seotud tänapäeva probleemidega. Võrreldi Soome ja Eesti kombeid, mis pöörati halva asja korral nalja poole. Räägiti alkoholi tarbimisest, kehakaalust, varastamisest jmt. Esineja rääkis ka oma kogemustest ja elamustest seoses Soomega, mis paistsid väga positiivsed tema vaatenurgast, kuid loomulikult nii võib see ka olla. Lihtsalt meie kultuuride vahel on mõningaid erinevusi, mis võivad vastukajasid tekitada. Kuigi esineja oli eestlane, võis siiski aru saada, et ta ei pooldanud liialt kumbagi kultuuri. Tema jaoks olid kultuurid küll erinevad, kuid siiski ta teab ja mõistab mõlemate kombeid ning aktsepteerib neid. Esineja oli väga meeldiv oma kõne ja meeleolu poolest. Enamasti peavad ikka inimesed ennast ühest või teisest inimesest paremaks, kuid tema seda kindlasti ei teinud – jäi täiesti neutraalseks. Üldiselt oli väga huvitav jutt, millest kindlasti üks tähtis osa oli esineja esinemis- ja suhtlemisoskus.

ALLAR K:
Soome kultuuri tunnis räägiti Eesti ja Soome kultuurierinevustest. Esineja tõi väga häid näiteid mõlemalt poolt. Esinemine oli hea, teema oli huvitav ja meeldiv. See, et eestlane on varas ja soomlane on paks, oli naljakas teema. Sai ka natukene nalja. Teemad olid väga huvitavad ning ei olnud igavad. Esineja tundis klassi ees ennast mugavalt ja vabalt. Ning ta jutust tuli välja, et soomlastel on väga naljakad või imelikud kombed-reeglid, kuid eks soomlased vaatavad eestlasi samuti nii. Väike ebavõrdsus on tõesti parem kui võrdsus. Minu arvates oli Järvi Lipasti üks paremaid esinejaid, kes tundides käinud, sest teemad olid väga naljakad ning mõnusad.

REVO:
Jutt oli huvitav, sest esineja rääkis suhteliselt päevakajalistest teemadest. Ei räägitud mingist ajaloost, mis on küll tähtis, kuid pole eriti huvitav kuulata. Vestleja lisas oma juttu ka nalju ja põnevaid seikasid oma elust. Ei tekkinud tunnet, et tahaks magama jääda või üldse lahkuda. Jutt oli väga huvitav ja mitmekesine, haaras mitmeid teemasid. Vestleja oli väga vaba suhtleja ning tundis ennast väga vabalt meile esinedes. Jutt ei olnud „pähe tuubitud”, vaid tuli vabalt lihtsalt esinemise käigus (vähemalt nii tundus) ja minu arvates ongi nii just parem ja huvitavam. Tõi väga kohaseid ja häid, samuti ka naljakaid näiteid. Jäin selle esinemisega väga rahule, mulle meeldis väga, kuna oli teistest kuidagi erinev, kodusem ja huvitavam. Erinevalt paljudest teistest külalistest kuulasin ma teda huviga, et mis ta järgmisena ütleb, mitte et millal juba tund läbi saab.

LAURA:
Soome Instituudi Tartu osakonna kultuurisekretär Järvi Lipasti käis meile rääkimas Soome ja Eesti kultuurierinevustest. Tunni alguses tundus tema jutt suhteliselt igav ja üksluine, kuid kuskil poole peal läks asi huvitavaks ära. Sellist kuiva teooriat ongi igav kuulata, aga isiklike kogemuste põhjal räägitud jutt on ikka naljakam. Ja nalja oli tema jutus päris palju.
Mina elasin ka suvel mõnda aega Soomes, aga nii täpselt ma neid erinevusi ei näinud muidugi. Tänavatel liikudes mehed küll tõesti naistele uksi lahti ei teinud ja inimesi jälgides oli suhteliselt tavaline vaatepilt ka see, et naine tassis kotte ja mees kõndis, käed taskus. Muidugi oli ka erandeid. Need soomlased, kellaga mina seal suhtlesin, olid küll viisakad. Tõid mulle poest jäätist, viisid mind igale poole ja üks õhtu ühe soome perekonna juures „basseinipeol“ olles kallas mingisugune onu kohe mu klaasi täis, kui see juhtus tühjaks saama. Isegi kui ma üritasin talle selgeks teha, et ma enam ei taha, kallas ta ikkagi. Ei teagi, kas see oli siis mingisugune erandlik soomlane, et naistele juua kallas, või olid tal muud mõttes peas...

Projektipäev Tallinnas - 18.10

Naabrite kunst ja kirjandus 21. sajandil/
Naapureiden taide ja kirjallisuus 2000-luvulla

TFG ja Forssa Lütseumi õpilased jõudsid projekti käigus esimese kohtumiseni. Septembri-oktoobrikuu jooksul on õpilased teinud erinevaid eesti klassikalise kunstiga seotud töid ja pannud need üles meie ühisesse veebiajakirja Virtuaalkass Felix.
Kohtumine toimus 18. oktoobris Tallinnas. Käidi KUMUs, kus saadi osa haridusprogrammist "Vähe süüa, palju külmetada", mis andis ülevaate kunstniku Konrad Mägi elust ja loomingust. Seejärel uurisid töörühmad "oma" kunstniku töid ja vaadati iseseisvalt KUMUs ringi.
Pärastlõunal oli suurepärane võimalus käia Soome Suursaatkonnas, kus saatkonna tööst rääkis ja põnevat maja tutvustas pressi- ja kultuurinõunik Ilmi Villacís .

Forssa Lütseumi õpetaja Piia Leppä pildid projektipäevast. Rohkem fotosid Forssa Lütseumi pildigaleriis.

KUMU ja Lea (Marise foto)

12.b klassi õpilased jagavad järgnevalt oma muljeid sellest päevast ja projektitööst üleüldse.

LIIS:
Tallinnas käik oli päris tore. Muidugi ilm oleks võinud hommikupoole parem olla, kuid õnneks tuli päeva peale päike välja.J Käisime Kumus, kus saime kokku soomlastega, kahjuks oma soomlasega juttu rääkida ei saanud, kuna mina tegin asjaolude pärast tööd teiste kunstniku kohta. Pärast kodus soomlane küsis minu käest, et miks me koos ei teinud tööd. Pärast sai käidud Soome saatkonnas, kus jäi ringkäik poolikuks, kuna tähtis inimene oli majas. Soomlastega oleks tahtnud rohkem juttu rääkida, aga eks teinekord on jälle võimalus. Kunstniku kohta oli huvitav tööd teha. Jagasime Heddyga ülesanded pooleks, sest koolis antakse palju õppida ja aega lihtsalt ei jätku. Kõige raskem oli kunsti ja kirjanduse suhete kohta ülesannet teha, sest materjali oli väga vähe. Selliseid asju võiks veelgi olla, sest see on hariv ning polnud paha ka see, et üks tund oli vähem ning sai tööd teha kodus.

Lea, Allar ja Kristi räägivad Konrad Mäest (Marise foto)

KRISTI:

Mõni nädal tööd ja preemiaks Tallinnas käik. Projekti töö tegemine polnudki nii tüütu, kui alguses tundus. Kõik asjad said tehtud. Siis tuli Tallinna reis. Alguses ootasin kohtumist sommidega, aga lõpuks tüütas ootamine ära ja tekkis hoopis hirm, et äkki on nad tüütud või sellised imelikud või väga eemalehoidvad. Aga kõik laabus. Soomlane oli suhteliselt jutukas ja meeldiv :) Veidike kurb on küll see, et kõigil põhjamaarahvastel on suhtluskartusrefleks, nad on kinnised ja hoiavad eemale. KUMU-s siis jätkasime projektiga ja ajasime juttu. Tutvusime kunstnikega, kahjuks osasid kunstnikke polnudki üldse väljas. Natuke imelik oli, et uute inimestega tutvusime KUMU-s, sest seal oli suht raske leida ühist teemat ja mitut asja korraga teha.
Järgmiseks pidime Soome Saatkonda minema, kuid see lükkus natuke edasi. Mis muidugi valmistas nii meelehärmi kui ka heameelt, sest sai sööma minna :) Kust võis inimesi leida - enamus oli muidugi Mäcks. Tallinna Mäcksi teenindus annab väga soovida, kui küsid burgerit, pakutakse sulle hoopis jäätist, teenindus on aeglane ja kehv. Tartu töötajad on minu meelest poole tublimad :).
Lõpuks saime siis saatkonda. Meiega tegeles väga meeldiv naisterahvas, kes rääkis meile saatkonna tööst ja tegemistest. Kahjuks me kõike ei näinudki, sest suursaadikul oli Prantsuse saadik külas ja nähtavasti sattusid nad jutulainele ja meie jäime kohtumisest ilma. Hea oli see, et meid kutsuti tagasi :).
Soomlased pidid laevale tõttama ja selleks korraks oligi nn reis läbi.

MAARJA: Meie otsustasime oma projektikaaslasega teha oma kunstniku kohta tööd eraldi, sest nii oli igati mugavam. Õnneks olid tööd antud osade kaupa ja seega ei tekkinud ka probleemi, et ei ole üldse aega ega viitsimist asju ära teha. Iga kord, kui mu töö ära avaldati, siis vaatasin ka teiste töid. Seeläbi sain ka teistest kunstnikest rohkem teada. Tegelikult oli see tegevus mulle huvitav, sest ega ma eriti enne seda nende kunstnikega eriti kursis ei olnud. Muidugi kõige paremini õppisin tundma oma skulptorit ja sain palju tema eluloost teada. Seega igati hariv tegevus. Tänu sellele, et tegime projektikaaslasega eraldi, sain ma ka mitmekülgsemalt oma kunstniku kohta infot, sest alati vaatasin ka tema tehtu üle. Sellist sorti väikesed tegevused on vähemalt minu jaoks küllaltki huvitavad. :)

ALLAR K: Projekt üldiselt oli päris hea. Suhtlemine ja materjalidega töötamine oli ka omamoodi huvitav. KUMU ja saatkond tundusid päris toredad, nii kaua kui me seal aega veetsime. Saatkonaas oleks tahtnud muidugi kauem olla. Kunstniku seoses, kelle kohta tööd tegime, saime palju huvitavat teada ning tal olid väga atraktiivsed maalid. Selliseid projekte võiks isegi rohkem olla, sest need on huvitavad ning avardavad silmaringi.

MARION: Tegelikult oli päris vahva. Sai vaheldust ja näha palju imepärast. Kumus käies jäi üks maal silma, mis kohe väga-väga meeldis. See oli sinakas-roosade toonidega ja nimeks oli mingi laht. Need Konrad Mäega seoses ülesanded olid natuke lapsikud mu meelest, neid võiks teha 8-10 klassi lastele, oleks võinud ikka midagi põnevamat meile välja mõelda, kui juba tegemiseks läks. See ka ei meeldinud, et põrandal pidi istuma. Soomlased olid lahedad, natuke vaiksed vaid. Meie leidsime oma soomlasega enda kunstniku maalid ilusti üles, suht kohutavalt koledad olid. Seal Soome saatkonnas käik oli ka suhteliselt põnev, ilus maja, väga kena naine oli see, kes meile seal väikese ülevaate andis, väga kahju muidugi, et see koosolek poole üritusest ära rikkus, mis seal oli, kuid naine, kes meiega tegeles, oli väga tubli.Kindlasti oli tal piinlik, et selline asi juhtus, kuid sellegipoolest suutis ta meile seal käigu põnevaks teha. Nüüd siis jamad, kaks neid ainult on, esiteks see, et pidi pidevalt ootama ja ootama, teiseks mu oma viga - panin valed jalanõud, munakivide vahel käia vanalinnas tikkontstega pole justkõige toredam, aga no need saapad olid ilmtingimata vajalikud muidu edasisteks tegudeks.

Hendrik, Allar, Brit, Silver ja Maris - selja taga vaade Tallinnale peaaegu nagu Soome saatkonna aknast (foto Marise fotoaparaadi abil :))

SILVER:
Sellised käigud on huvitavad, nagu oli viimane Tallinnas käik koos soomlastega. Selliseid kohtumisi ja käike võiks kindlasti teha veel ja veel :D Kindlasti tahaks seal Soome Suursaatkonnas veel kord käia, kuna see jäi liiga lühikeseks kohtumiseks. Sellised käimised on väga mõnusad, sest saad targemaks ning samal ajal ka lõõgastud ja puhkad (koolist). Eks kunagi tuleb see suhtluse julgus ka. Aga see tagasihoidlikkus välismaalaste ees on meil raudselt geenides:D

KADI: Minule tegelikult see projekt väga meeldis, kunstiülesandeid ei olnud üldsegi mitte raske teha, vastupidi, midagi kontimurdvat polnud ja aega see samuti eriti palju ei võtnud. Ülesanded laiendasid siiski ka isegi minu silmaringi kunsti ja kunstnike poole pealt. Tore oli ka see, et projekti olid kaasatud soomlased, see lisas asjale natuke vürtsi. Kahjuks ise ei käinud Tallinnas, kuid minu arvates võiks selliseid projekte edaspidigi teha.

KARIN: Tore oli! Probleeme erilisi polnud, kuigi Wiiraltit oli raske kirjandusega seostada. Mitte et materjali vähe oleks olnud, kuid ma ei leidnud tükk aega ühtki tööd, mis oleks tema tehtud kirjandusse. Muidu oli huvitav!!! =) Selliseid projekte tasub kindlasti veel teha, see annab toredaid kogemusi.

LAURA M: Projekt soomlastega oli minu arust päris tore kogemus. Kindlasti võiks kunagi sellist asja korrata. Materjali projekti kohta oli üpriski lihtne üles leida, kuid soomlased oleks võinud ka natukene rohkem teha:P. Tallinnas oleks võinud ka veidi kauem olla, siis oleks saanud veits rohkem nendega suhelda. Üldkokkuvõttes oli tore ja halba ei ole nagu midagi öelda. Soomlased on üpris toredad inimesed, vähemalt need, kes Tallinnas meiega olid:)

ELIS: Soome projektiga tegelemine oli huvitav. Kumu oli palju suurem ,kui ma olinarvanud. Ja Kumule tiiru peale tegemiseks võttis ikka palju aega ning paar korda oli tunne, et oleme ära eksinud. Ülesanded oli huvitavad ja õnneks ka mitte rasked. Oli äge ka soomlastega suhelda. Kahju, et Soome saatkonnas ei saanud oma ringkäiku teha. Aga eks seda teinekord.

KADRI: Kunstiülesannete tegemine ei olnud iseenesest üldse raske. Materjali ka leidus kunstniku kohta üpris palju. Kõige raskem ülesanne oli ehk "kunst ja kirjandus", kuna tuli leida häid seoseid. Tallinnas käik isegi meeldis, soomlased olid ka normaalsed. Arvasin algul, et on teistsugusemad. Soome saatkonnas oleks muidugi võinud teistmoodi minna, aga ootame järgmist korda. Võiks olla rohkem selliseid ülesandeid, mida saame kodus teha ja selle eest ka jääb mõni tund olla, sest koolipäevad on meil rasked.

ARTUR: Ühisprojekt soomlastega aitas silmaringi avardamisele suuresti kaasa. Seda just mitmete kunstnikkude loominguid vaadates ja Konrad Mäe elulugu kuuldes ja teoseid nähes. Soome suursaatkond oli minu suureks hämmastuseks võimsam, kui oleksin ette osanud arvata. Hoonete uudistamine jäi seekord küll napiks, aga lootust on järgmise korra peale. Selline suur ja tähtis asutus jättis hea mulje. Kunstimuuseum seevastu tekitas harmooniat ja head meeleolu, vähemalt I korrus, kus olid klassikalised maalingud maastikust või millestki muust. Järgnevad korrused KUMU-s muutusid järjest süngemaks ja labasemaks ning see tekitas mingil moel vastikustunde. Vaimsete häirete inimeste fotodes ja maalingutes ei näe mina just erilist kunsti, nagu seda oli viimane korrus täis. Klassikaline kunst mõjus seevastu hästi.

BRIT: Tallinna reis ja kohtumine soomlastega kohtumine kujunesid välja päris huvitavad! Minu soomlane oli päris jutukas ja oskas inglise keelt hästi, niiet ei tekkinud suhtlemisprobleeme.. KUMUs antud ülesanded said ilusti lahendatud. Tore oli see lahendus, et me pidime ise materjali Mäe kohta kokku panema. Kui me oleks lihtsalt kuulanud ühe tädi juttu, siis oleks kõvasti igavam olnud. Mõnes mõttes ma aga KUMUs tegelikult pettusin - olles käinud Kiasmas, ootasin ma enamat. KUMUs küll oli šhokeerivaid ja huvitavaid eksponaate, kuid ei midagi võrdväärset Kiasmaga. Klassikalise kunsti korrus meeldis mulle aga küll väga. Ka Soome Saatkond oli huvitav. Mitte niivõrd jutt, aga just maja - hästi ilus ja omapärane. Kahju, et meie külastus nii lühikeseks jäi seal. Tagasisõit oli ka väga lõbus.. Nimelt sai koos klassikaaslastega tarka juttu räägitud ja maailma probleeme lahendatud :P :)

HEDDY::
Tallinnas käik meeldis. Kumus oli lahe, kuigi vahepeal muutus igavaks. Oli palju maale, mida vaadata ja eriti meeldis viimane korrus, kus olid poodides müüdavad pakendid, aga nende nimi oli ära muudetud. Naljakas oli neid lugeda. See, kui Konrad Mäe tehtud pilte pidime iseloomustama, oli ka päris põnev. Järgnevalt saime vaba aega soomlasega ringi Kumus vaadata. Suhteliselt hästi läks ka see, kuigi vähe sai räägitud. Käisime ka Soome saatkonnas, kus nägime sealset sauna, kuid saatkonna koosolekutuba jäi nägemata, kuna aega jäi väheks. Miinuseks võib-olla oligi ainult hommikune ilm, aga see muutus ka päeval päikesepaisteliseks. Nii et ainult positiivne kogemus Tallinnast.

LEA:
Sai klassiga käidud ühel ilusal päeval Tallinnas. Mulle jäi see reis eriti hästi meelde, kuna sai KUMUS käidud. Mina isiklikult polnud veel KUMUS käinud, nii et mulle oli see huvitav kogemus. Ma küll teadsin, et KUMU suur on, aga et ta kohe nii suur on, sellest polnud mul aimugi. Soomlased on nagu noored ikka, täiesti tavalised. Suhtlesime enda rühma soomlasega inglise keeles, algul oli nati nadi, aga varsti oli barjäär ületatud, nii et suheldud sai vajalikkuse piirides. Soome saatkonnas oleks tahtnud veidi rohkem kuulda ja näha, aga arusaadav, kui seal oli mõningatel inimestel tegemist. Aga muidu oli reis vahva ja vaheldusrikas kooliajale. Et meeldis.

MARIS:

Päev algas varajase tõusuga. Kodust viidi mind bussijaama, aga olin lootusetult hiljaks jäänud ja ema otsustas mind ära viia Tartu. Kuna ma jõudsin Tartu liiga hilja, siis otsustasime hommikukohvi ja võileiva süüa Statoilis. Mõnusalt leivast ampsu võttes kuulsin, et telefon tiriseb - miski alateadvuses ütles, et see on Lea. . üllatus-üllatus. . oligi. Lea oli sisse maganud ja küsis, kas ma viitsin talle Annelinna järele minna, aga loomulikult ei viitsinud mul ema sõita, kuna tal endal kiskus ajaga kiireks! Ütlesin Leale, et olgu üles tuldud ja takso võetud. . . nii ta tegigi ja imekombel rongile jõudis. Rongisõit oli väga vahva, sai pilte tehtud ja muidu mitu tassi kohvi joodud vms:D Tallinnasse jõudes külastasime esimese kohana "miljoni krooni" WC, polnud ta nii ilus midagi, ainuke asi, mis teistest WC erines, oli see, et kui ennast natukenegi liigutasid, hakkas igalt poolt vett jooksma!:D. Seal siis tüdrukud sättisid juuksed korda, poisid vaatasid mööduvaid tsikke:D. Sealt suundusime sööma, vaidlesime tükk aega, kuhu minna, aga otsustasime minna … MÄKKI:D. Seal võtsime peaaegu kõik omale eined ja mugisime mõnusalt. Sealt edasi suundusime Viru keskusesse, kust Brit tahtis endale saapaid osta (Tartus ju normaalseid poode pole:D ). Saapaid me ei leidnud, kuid leidsime õpetaja ja teised klassikaaslased. Sealt suundusime edasi trammiga (numbrit ei mäleta) KUMU lähedale. KUMUs oli väga tore, väga sjefid pildid, st maalid olid seal. Kõige enam meeldisid loodusmaalid vms. . vääga ilusad olid! KUMUs olid meiega ka soomlased. Muhedad olid nad, aga ei julgenud nagu eriti suhelda ja tahtsid omaette olla. Seda nad tegid ka ning meie kaa:D. Istusime mingi poolteist tundi ühe koha peal:DKUMUst edasi läksime Soome Suursaatkonda, seal oli igav, kuna Prantsuse suursaadik "rikkus" kõik ära oma külastusega:D. . Vaatasime mingit videot, mis oli ebahuvitav. Seal me kaua polnudki. Ahjaa - saunas käisime ka!!! See oli väga positiivne koht! Sealt lahkudes võtsid kõik endile eri suunad ja läksid kas koju, shoppama või lihtsalt linnaga tutvuma. Meie Leaga läksime kuskile keldrikohvikusse, kuid tulime sealt sama kiirelt ka ära, kuna tugitooli ületas kohutavalt suur prussakas!Teistest ma ei tea, kuidas nemad koju said, kuid meie Leaga läksime koos bussiga, mõtlesime elust ja paljust muust. Sõit Tartu tundus mega lühike, sest juttu meil jätkus. Tallinnas käik oli tore vaheldus tavalisele koolipäevale, võiks kas või iga kuu ühe teha!:D. . . Arvan, et paljud nõus:)

Aleksis Kivi päev

13.10 toimus Kohtla-Järve Ühisgümnaasiumis järjekordne soome keele õpilaste Aleksis Kivi päev.
Täpsemat infot vaata
http://www.finst.ee/koolitus/aleksiskivi06.html

Fotogalerii (autor Allar Lind)

11. klassi õpilased kirjutavad, mida nad nägid ja kuulsid ning mida päevast arvavad.

REGINA:
Reedel, 13. oktoobril käisime Kohtla-Järve Ühisgümnaasiumis Aleksis Kivi päeval. Hommikul kell 8 alustasime Tartust sõitmist, bussisõit oli suhteliselt igav. Pikk maa, väsitas ära. Kohale jõudsime peale 10 natukene, seega oli meil aega natuke ringi vaadata koolis. Koolis olid enamuses ikka venelased, eesti keelt kuulsin ainult ühe korra koridori peal. Kell 11 hakkas üritus aulas, kus siis alguses oli ettekanded, näiteks Tartu Ülikooli tudengite poolt, laulsid väiksed lapsed ja 9. klassi õpilased. Siis hakkas viktoriin, kus me olime rühmades, aga täiesti võõraste inimestega, aga koostöö meil klappis. Meie rühm oli Juhani rühm. Viktoriinis olid osad küsimused, millest mul ei olnud õrna aimugi, aga kuidagi vastasime rühma peale ära. Peale viktoriini sõime lõunat kooli sööklas ja peale seda sõitsime Kohtla Kaevandusmuuseumisse, mis oli minu jaoks huvitav, seal maa-all oli külm ja rõske, aga huvitav oli teada saada, kuidas seal kunagi tööd tehti ja meie näidati vanu masinaid, saime rongiga sõita natukene. Kui olime sealt välja saanud, siis sõitsime veel tagasi kooli, et näha ja teada saada, kellele antakse KIVI, ehk kes siis peavad järgmine aasta korraldama selle Aleksis Kivi päeva. Peale seda oli meil veel üks ühislaul, mis on ka eesti keeles olemas - „Levoton Tuhkimo”. Ja siis sõitsimegi tagasi. Ma jäin rahule selle päevaga, ma ei saa öelda, et mul oli igav. Huvitav ja omapärane. Läheks teinekordki.

ANDREAS-CHRISTIAN:
Kui õpetaja sellest üritusest rääkis, siis ma mõtlesin kohe, et päris äge^^. Bussisõit oli igav ja ääretult pikk. Kuna me olime ajagraafikust ees, siis saime niisama mööda kooli ringi vaadata. Alguses pidi suhteliselt palju osavõtjaid olema, aga mõned koolid ei tulnud kohale. Aulas lauldi ja tehti väiksemaid etteasteid. Õnneks ei olnud üritus väga venitatud ja ei hakanud igav. Üldiselt oli kõik neil hästi korraldatud. Lõuna oli kooli sööklas. Kuna kool oli suhteliselt ajast räsitud, siis ma olin juba kõigeks valmis, milline söökla võib olla. Aga söökla oli ilus ja toidud head. Toimus ka Soomet puudutav viktoriin. Loomulikult oli kõige ägedam ikka kaevandusmuuseumis, see oli tänaseks juba tegevuse lõpetanud kaevandus, mis tegutseb nüüd muuseumina. Kaevanduses sai sõita vagonettidega ja kõiki aparaate pandi tööle.
Pärast läksime kooli tagasi, tuli ju kuulutada välja kool, kus järgmisel aastal Aleksis Kivi päevad toimuvad.

KREETE:
13. oktoobril sõitsime kell 8.00 hommikul Kohtla-Järvele. Bussisõit oli natuke väsitav, kuid selle kannatas ära. Õnneks ei juhtunud midagi, kuigi oli ju reede, 13. Buss sõitis Kohtla-Järve Ühisgümnaasiumi ette, kus toimus Aleksis Kivi päev. Kool küll pidi olema ainuke eestikeelne seal, kuid tegelikult toimub täielikult eestikeelne õpe ainult teisel korrusel, aga ega see eriti ei häirinud. Nagu aru saime, oodati meid väga ja kõik olid sõbralikud ja lahked. Kohale jõudes registreerisime ennast ja igaüks sai nimesildi. Sellega jagati meid väikestesse gruppidesse ja toimus viktoriin. Enne seda aga esitasid selle kooli õpilased laule ja erinevad külalised Tallinnast ja mujalt pidasid kõnet. Minu arust väga tore ja huvitav ning ajaliselt mitte kurnav, sest kõik see kokku kestis vaid tunnikese. Muidugi väga meeldis mulle Kaevandusmuuseum, kus sai palju huvitavat informatsiooni ning palju nalja. Kokkuvütteks jättis Aleksis Kivi päev ning sõit Kohtla-Järvele positiivse mulje ja toreda mälestuse.

Laura kogemused Soomes

LAURA (12.b):

Möödunud suvel otsustasin ma mõneks ajaks Soome elama kolida. Nimelt üks mu sõber elas ja töötas seal ning mina läksin talle külla. Kokku veetsin ma suve jooksul seal umbes 3 nädalat, mille jooksul sain ma igasuguseid erinevaid kogemusi. Vahepeal ma veel sõitsin Soomest koju, läksin Rootsi, sõitsin uuesti koju ja siis jälle Soome. Nii et reisimist sai ühe kuu jooksul liigagi palju.
Esimene päev Soomes oli loomulikult tohutult põnev. Me elasime Siuntios, Helsingist kuskil 50km väljas. See koht meenutas mulle Uus-Ihaste rajooni, kus on terve hunnik ilusaid ja suuri maju, kuid nad kõik olid üksteise külje all kinni. Ja kogu see krempel oli alles äsja ehitatud, nii et isegi maju ümbritsevad hekid polnud jõudnud kasvada. Maja meenutas nukumaja. Väljast ilus heleroheline, seest värviline ja igasuguste luksustega. Muidugi on see täiesti tavaline, et igal soomlasel on saun, mullivann, kamin, 2 maast laeni ulatuvat külmkappi, mitu autot, kari lemmikloomi ja hunnik tehnikat. Ja ilma nõudepesumasinata nad ka elada vist ei oskaks.
Sealsamas lähedal oli muide ka Aleksis Kivi sünnikoht, mida mu sõber tol ajal restaureeris.
Kuna sõber käis tööl, siis enamuse ajast olin mina üksinda kodus. Ühel korral ma üritasin maja ees muru peal raamatut lugeda, aga siis tuli minu juurde pisikene naabritüdruk. Ma ei saanudki õieti aru, et mida ta tahtis, aga ta muudkui lobises ja lobises… ja kui ma ütlesin talle, et ma ei räägi soome keelt, rääkis tema minuga ikka edasi. Esitas umbes selliseid küsimusi, et mis keelt ma siis räägin ja et tema räägib küll soome keelt jne. Nii et peale seda juhtumit ma enam eriti välja hulkuma ei läinud.
Aga kui sõber kodus oli, käisime me igal pool ringi. Helsingis läksime loomaaeda ja ühte öökluppi, mis oli minu arvates ülimalt imelik. Et sinna sisse saada, pidi tegelikult üldsegi 21 olema, aga siis onu turvamees vaatas, et ma eestlane ja ei saa midagi aru ning lasi mu miskipärast sisse. Ja kell pool 12 öösel oli klubis kuskil 10 inimest, kes kõik istusid vaikselt omas nurgas. Ei tea.. vist valisime väga vale klubi.
Veel otsustasime sõita Tamperesse Särkanniemi lõbustusparki. Ainult et me polnud kumbki seal varem käinud ning ei tundnud ei teed ega linna. Kohale jõudsime igatahes ilma igasuguste probleemideta, aga see lõbustuspark oli küll õudne. Seal olid sellised atraktsioonid, mille peal minul tuli küll surmahirm peale. Õnneks jäin elama. Õhtul tagasi sõites tekkisid aga probleemid, me eksisime lootusetult ära. Kõige hullem oli see, et meil hakkas bensiin otsa saama ja Soomes pannakse isegi enamus tanklaid kell 23.00 kinni. Suure vedamisega leidsime lahti oleva tankla ja kuskil 300km hiljem ka kodutee. Maanteel juhtus midagi eriti huvitavat. Seal kaljude ja metsade vahel on suht palju põdrahoiatuse märke, mina polnud nondest eriti aru saanud, kuni tolle õhtuni. Meie sõitsime rahulikult kodu poole ja järsku... tsillisid 3 põtra üle tee! Üks suur ees ja 2 väiksemat taga. Samal ajal, kui nemad seal rahulikult kõndisid, olid mõlemal pool autod, kes ilusti ootasid, kuni põdrad üle tee lähevad. See vaatepilt ei unune küll mitte kunagi.
Helsingi kesklinnas oli meil autoavarii, mis tegelikult ei olnud mingi eriline avarii. Lihtsalt meie sõitsime, nägime ees keelumärki, hakkasime tagurdama ja tagurdasime ühe paksu soomlase mersule otsa, kes oma autonina liiga ette toppis. Tema kutsus muidugi politsei kohale, keda me pidime kuskil tund aega ootama. Ja siis ootasime veel tund aega, kuni politsei mõtles, kumb kumma auto värvi ikka maha kraapis. Lõpuks ei jäänud mitte kumbki süüdlaseks, mille peale paks soomlane oli maruvihane. Ta nimelt lootis, et mu sõbralt load ära võetakse, kuna ta tagurdas ju ikkagi tema MERSU pihta. Egopallid.
Kõige meeldejäävam oli minu jaoks aga sõbra ülemus. Hästi muhe ja sõbralik vanamees. Ühel õhtul viis ta meid oma kaatriga mere peale sõitma, tema isikliku saare peale, mis minu mäletamist mööda oli umbes 2 km lai ja 3 km pikk. Seal me grillisime ja nautisime ilusat õhtut. Pärast seda läksime tema poole edasi, istusime verandal, vahepeal sulistasime jalgu basseinis ja rääkisime juttu terve tema perega, kes kõik olid hästi toredad. Enamjaolt räägiti ikka soome keeles, vahepeal tõlgiti mulle midagi inglise keelde. Üldiselt, kui ma esimesel päeval Soomes eriti mitte millestki aru ei saanud, siis seal nendega istudes mõistsin juba enamust.
Mulle need 3 nädalat meeldisid, aga seal elada ma ei tahaks. Kõik oli kuidagi nii ideaalne, ma sain kõike, mida tahtsin, ja mitte millestki ei olnud puudus. Kõigil oli oma nukumaja, mitu autot ja nõudepesumasin.

eTwinning päev Tallinnas - 7.10

Helja Kirber käis 7.10 Tallinnas eTwinningu päeval, kus tutvustas ka meie ja Forssa ühisprojekte.
Päeva kava - http://www.htk.tlu.ee/etwinning/tagasi-kooli-25-septembrist-15-oktoobrini/etwinning-paeev-tallinnas/
Helja powerpoint-esitlus - http://www.htk.tlu.ee/etwinning/tagasi-kooli-25-septembrist-15-oktoobrini/eestisoomeprojektid.ppt/view - TFG ja Forssa Lütseumi eelmise õppeaasta projekt "Eesti ja soome kaasaegne kirjandus" ning selle õppeaasta projekt "Naabrite kunst ja kirjandus 21. sajandil".