13.10 toimus Kohtla-Järve Ühisgümnaasiumis järjekordne soome keele õpilaste Aleksis Kivi päev.
Täpsemat infot vaata
http://www.finst.ee/koolitus/aleksiskivi06.html
Fotogalerii (autor Allar Lind)
11. klassi õpilased kirjutavad, mida nad nägid ja kuulsid ning mida päevast arvavad.
REGINA:
Reedel, 13. oktoobril käisime Kohtla-Järve Ühisgümnaasiumis Aleksis Kivi päeval. Hommikul kell 8 alustasime Tartust sõitmist, bussisõit oli suhteliselt igav. Pikk maa, väsitas ära. Kohale jõudsime peale 10 natukene, seega oli meil aega natuke ringi vaadata koolis. Koolis olid enamuses ikka venelased, eesti keelt kuulsin ainult ühe korra koridori peal. Kell 11 hakkas üritus aulas, kus siis alguses oli ettekanded, näiteks Tartu Ülikooli tudengite poolt, laulsid väiksed lapsed ja 9. klassi õpilased. Siis hakkas viktoriin, kus me olime rühmades, aga täiesti võõraste inimestega, aga koostöö meil klappis. Meie rühm oli Juhani rühm. Viktoriinis olid osad küsimused, millest mul ei olnud õrna aimugi, aga kuidagi vastasime rühma peale ära. Peale viktoriini sõime lõunat kooli sööklas ja peale seda sõitsime Kohtla Kaevandusmuuseumisse, mis oli minu jaoks huvitav, seal maa-all oli külm ja rõske, aga huvitav oli teada saada, kuidas seal kunagi tööd tehti ja meie näidati vanu masinaid, saime rongiga sõita natukene. Kui olime sealt välja saanud, siis sõitsime veel tagasi kooli, et näha ja teada saada, kellele antakse KIVI, ehk kes siis peavad järgmine aasta korraldama selle Aleksis Kivi päeva. Peale seda oli meil veel üks ühislaul, mis on ka eesti keeles olemas - „Levoton Tuhkimo”. Ja siis sõitsimegi tagasi. Ma jäin rahule selle päevaga, ma ei saa öelda, et mul oli igav. Huvitav ja omapärane. Läheks teinekordki.
ANDREAS-CHRISTIAN:
Kui õpetaja sellest üritusest rääkis, siis ma mõtlesin kohe, et päris äge^^. Bussisõit oli igav ja ääretult pikk. Kuna me olime ajagraafikust ees, siis saime niisama mööda kooli ringi vaadata. Alguses pidi suhteliselt palju osavõtjaid olema, aga mõned koolid ei tulnud kohale. Aulas lauldi ja tehti väiksemaid etteasteid. Õnneks ei olnud üritus väga venitatud ja ei hakanud igav. Üldiselt oli kõik neil hästi korraldatud. Lõuna oli kooli sööklas. Kuna kool oli suhteliselt ajast räsitud, siis ma olin juba kõigeks valmis, milline söökla võib olla. Aga söökla oli ilus ja toidud head. Toimus ka Soomet puudutav viktoriin. Loomulikult oli kõige ägedam ikka kaevandusmuuseumis, see oli tänaseks juba tegevuse lõpetanud kaevandus, mis tegutseb nüüd muuseumina. Kaevanduses sai sõita vagonettidega ja kõiki aparaate pandi tööle.
Pärast läksime kooli tagasi, tuli ju kuulutada välja kool, kus järgmisel aastal Aleksis Kivi päevad toimuvad.
KREETE:
13. oktoobril sõitsime kell 8.00 hommikul Kohtla-Järvele. Bussisõit oli natuke väsitav, kuid selle kannatas ära. Õnneks ei juhtunud midagi, kuigi oli ju reede, 13. Buss sõitis Kohtla-Järve Ühisgümnaasiumi ette, kus toimus Aleksis Kivi päev. Kool küll pidi olema ainuke eestikeelne seal, kuid tegelikult toimub täielikult eestikeelne õpe ainult teisel korrusel, aga ega see eriti ei häirinud. Nagu aru saime, oodati meid väga ja kõik olid sõbralikud ja lahked. Kohale jõudes registreerisime ennast ja igaüks sai nimesildi. Sellega jagati meid väikestesse gruppidesse ja toimus viktoriin. Enne seda aga esitasid selle kooli õpilased laule ja erinevad külalised Tallinnast ja mujalt pidasid kõnet. Minu arust väga tore ja huvitav ning ajaliselt mitte kurnav, sest kõik see kokku kestis vaid tunnikese. Muidugi väga meeldis mulle Kaevandusmuuseum, kus sai palju huvitavat informatsiooni ning palju nalja. Kokkuvütteks jättis Aleksis Kivi päev ning sõit Kohtla-Järvele positiivse mulje ja toreda mälestuse.
torstai 12. lokakuuta 2006
Laura kogemused Soomes
LAURA (12.b):
Möödunud suvel otsustasin ma mõneks ajaks Soome elama kolida. Nimelt üks mu sõber elas ja töötas seal ning mina läksin talle külla. Kokku veetsin ma suve jooksul seal umbes 3 nädalat, mille jooksul sain ma igasuguseid erinevaid kogemusi. Vahepeal ma veel sõitsin Soomest koju, läksin Rootsi, sõitsin uuesti koju ja siis jälle Soome. Nii et reisimist sai ühe kuu jooksul liigagi palju.
Esimene päev Soomes oli loomulikult tohutult põnev. Me elasime Siuntios, Helsingist kuskil 50km väljas. See koht meenutas mulle Uus-Ihaste rajooni, kus on terve hunnik ilusaid ja suuri maju, kuid nad kõik olid üksteise külje all kinni. Ja kogu see krempel oli alles äsja ehitatud, nii et isegi maju ümbritsevad hekid polnud jõudnud kasvada. Maja meenutas nukumaja. Väljast ilus heleroheline, seest värviline ja igasuguste luksustega. Muidugi on see täiesti tavaline, et igal soomlasel on saun, mullivann, kamin, 2 maast laeni ulatuvat külmkappi, mitu autot, kari lemmikloomi ja hunnik tehnikat. Ja ilma nõudepesumasinata nad ka elada vist ei oskaks.
Sealsamas lähedal oli muide ka Aleksis Kivi sünnikoht, mida mu sõber tol ajal restaureeris.
Kuna sõber käis tööl, siis enamuse ajast olin mina üksinda kodus. Ühel korral ma üritasin maja ees muru peal raamatut lugeda, aga siis tuli minu juurde pisikene naabritüdruk. Ma ei saanudki õieti aru, et mida ta tahtis, aga ta muudkui lobises ja lobises… ja kui ma ütlesin talle, et ma ei räägi soome keelt, rääkis tema minuga ikka edasi. Esitas umbes selliseid küsimusi, et mis keelt ma siis räägin ja et tema räägib küll soome keelt jne. Nii et peale seda juhtumit ma enam eriti välja hulkuma ei läinud.
Aga kui sõber kodus oli, käisime me igal pool ringi. Helsingis läksime loomaaeda ja ühte öökluppi, mis oli minu arvates ülimalt imelik. Et sinna sisse saada, pidi tegelikult üldsegi 21 olema, aga siis onu turvamees vaatas, et ma eestlane ja ei saa midagi aru ning lasi mu miskipärast sisse. Ja kell pool 12 öösel oli klubis kuskil 10 inimest, kes kõik istusid vaikselt omas nurgas. Ei tea.. vist valisime väga vale klubi.
Veel otsustasime sõita Tamperesse Särkanniemi lõbustusparki. Ainult et me polnud kumbki seal varem käinud ning ei tundnud ei teed ega linna. Kohale jõudsime igatahes ilma igasuguste probleemideta, aga see lõbustuspark oli küll õudne. Seal olid sellised atraktsioonid, mille peal minul tuli küll surmahirm peale. Õnneks jäin elama. Õhtul tagasi sõites tekkisid aga probleemid, me eksisime lootusetult ära. Kõige hullem oli see, et meil hakkas bensiin otsa saama ja Soomes pannakse isegi enamus tanklaid kell 23.00 kinni. Suure vedamisega leidsime lahti oleva tankla ja kuskil 300km hiljem ka kodutee. Maanteel juhtus midagi eriti huvitavat. Seal kaljude ja metsade vahel on suht palju põdrahoiatuse märke, mina polnud nondest eriti aru saanud, kuni tolle õhtuni. Meie sõitsime rahulikult kodu poole ja järsku... tsillisid 3 põtra üle tee! Üks suur ees ja 2 väiksemat taga. Samal ajal, kui nemad seal rahulikult kõndisid, olid mõlemal pool autod, kes ilusti ootasid, kuni põdrad üle tee lähevad. See vaatepilt ei unune küll mitte kunagi.
Helsingi kesklinnas oli meil autoavarii, mis tegelikult ei olnud mingi eriline avarii. Lihtsalt meie sõitsime, nägime ees keelumärki, hakkasime tagurdama ja tagurdasime ühe paksu soomlase mersule otsa, kes oma autonina liiga ette toppis. Tema kutsus muidugi politsei kohale, keda me pidime kuskil tund aega ootama. Ja siis ootasime veel tund aega, kuni politsei mõtles, kumb kumma auto värvi ikka maha kraapis. Lõpuks ei jäänud mitte kumbki süüdlaseks, mille peale paks soomlane oli maruvihane. Ta nimelt lootis, et mu sõbralt load ära võetakse, kuna ta tagurdas ju ikkagi tema MERSU pihta. Egopallid.
Kõige meeldejäävam oli minu jaoks aga sõbra ülemus. Hästi muhe ja sõbralik vanamees. Ühel õhtul viis ta meid oma kaatriga mere peale sõitma, tema isikliku saare peale, mis minu mäletamist mööda oli umbes 2 km lai ja 3 km pikk. Seal me grillisime ja nautisime ilusat õhtut. Pärast seda läksime tema poole edasi, istusime verandal, vahepeal sulistasime jalgu basseinis ja rääkisime juttu terve tema perega, kes kõik olid hästi toredad. Enamjaolt räägiti ikka soome keeles, vahepeal tõlgiti mulle midagi inglise keelde. Üldiselt, kui ma esimesel päeval Soomes eriti mitte millestki aru ei saanud, siis seal nendega istudes mõistsin juba enamust.
Mulle need 3 nädalat meeldisid, aga seal elada ma ei tahaks. Kõik oli kuidagi nii ideaalne, ma sain kõike, mida tahtsin, ja mitte millestki ei olnud puudus. Kõigil oli oma nukumaja, mitu autot ja nõudepesumasin.
Möödunud suvel otsustasin ma mõneks ajaks Soome elama kolida. Nimelt üks mu sõber elas ja töötas seal ning mina läksin talle külla. Kokku veetsin ma suve jooksul seal umbes 3 nädalat, mille jooksul sain ma igasuguseid erinevaid kogemusi. Vahepeal ma veel sõitsin Soomest koju, läksin Rootsi, sõitsin uuesti koju ja siis jälle Soome. Nii et reisimist sai ühe kuu jooksul liigagi palju.
Esimene päev Soomes oli loomulikult tohutult põnev. Me elasime Siuntios, Helsingist kuskil 50km väljas. See koht meenutas mulle Uus-Ihaste rajooni, kus on terve hunnik ilusaid ja suuri maju, kuid nad kõik olid üksteise külje all kinni. Ja kogu see krempel oli alles äsja ehitatud, nii et isegi maju ümbritsevad hekid polnud jõudnud kasvada. Maja meenutas nukumaja. Väljast ilus heleroheline, seest värviline ja igasuguste luksustega. Muidugi on see täiesti tavaline, et igal soomlasel on saun, mullivann, kamin, 2 maast laeni ulatuvat külmkappi, mitu autot, kari lemmikloomi ja hunnik tehnikat. Ja ilma nõudepesumasinata nad ka elada vist ei oskaks.
Sealsamas lähedal oli muide ka Aleksis Kivi sünnikoht, mida mu sõber tol ajal restaureeris.
Kuna sõber käis tööl, siis enamuse ajast olin mina üksinda kodus. Ühel korral ma üritasin maja ees muru peal raamatut lugeda, aga siis tuli minu juurde pisikene naabritüdruk. Ma ei saanudki õieti aru, et mida ta tahtis, aga ta muudkui lobises ja lobises… ja kui ma ütlesin talle, et ma ei räägi soome keelt, rääkis tema minuga ikka edasi. Esitas umbes selliseid küsimusi, et mis keelt ma siis räägin ja et tema räägib küll soome keelt jne. Nii et peale seda juhtumit ma enam eriti välja hulkuma ei läinud.
Aga kui sõber kodus oli, käisime me igal pool ringi. Helsingis läksime loomaaeda ja ühte öökluppi, mis oli minu arvates ülimalt imelik. Et sinna sisse saada, pidi tegelikult üldsegi 21 olema, aga siis onu turvamees vaatas, et ma eestlane ja ei saa midagi aru ning lasi mu miskipärast sisse. Ja kell pool 12 öösel oli klubis kuskil 10 inimest, kes kõik istusid vaikselt omas nurgas. Ei tea.. vist valisime väga vale klubi.
Veel otsustasime sõita Tamperesse Särkanniemi lõbustusparki. Ainult et me polnud kumbki seal varem käinud ning ei tundnud ei teed ega linna. Kohale jõudsime igatahes ilma igasuguste probleemideta, aga see lõbustuspark oli küll õudne. Seal olid sellised atraktsioonid, mille peal minul tuli küll surmahirm peale. Õnneks jäin elama. Õhtul tagasi sõites tekkisid aga probleemid, me eksisime lootusetult ära. Kõige hullem oli see, et meil hakkas bensiin otsa saama ja Soomes pannakse isegi enamus tanklaid kell 23.00 kinni. Suure vedamisega leidsime lahti oleva tankla ja kuskil 300km hiljem ka kodutee. Maanteel juhtus midagi eriti huvitavat. Seal kaljude ja metsade vahel on suht palju põdrahoiatuse märke, mina polnud nondest eriti aru saanud, kuni tolle õhtuni. Meie sõitsime rahulikult kodu poole ja järsku... tsillisid 3 põtra üle tee! Üks suur ees ja 2 väiksemat taga. Samal ajal, kui nemad seal rahulikult kõndisid, olid mõlemal pool autod, kes ilusti ootasid, kuni põdrad üle tee lähevad. See vaatepilt ei unune küll mitte kunagi.
Helsingi kesklinnas oli meil autoavarii, mis tegelikult ei olnud mingi eriline avarii. Lihtsalt meie sõitsime, nägime ees keelumärki, hakkasime tagurdama ja tagurdasime ühe paksu soomlase mersule otsa, kes oma autonina liiga ette toppis. Tema kutsus muidugi politsei kohale, keda me pidime kuskil tund aega ootama. Ja siis ootasime veel tund aega, kuni politsei mõtles, kumb kumma auto värvi ikka maha kraapis. Lõpuks ei jäänud mitte kumbki süüdlaseks, mille peale paks soomlane oli maruvihane. Ta nimelt lootis, et mu sõbralt load ära võetakse, kuna ta tagurdas ju ikkagi tema MERSU pihta. Egopallid.
Kõige meeldejäävam oli minu jaoks aga sõbra ülemus. Hästi muhe ja sõbralik vanamees. Ühel õhtul viis ta meid oma kaatriga mere peale sõitma, tema isikliku saare peale, mis minu mäletamist mööda oli umbes 2 km lai ja 3 km pikk. Seal me grillisime ja nautisime ilusat õhtut. Pärast seda läksime tema poole edasi, istusime verandal, vahepeal sulistasime jalgu basseinis ja rääkisime juttu terve tema perega, kes kõik olid hästi toredad. Enamjaolt räägiti ikka soome keeles, vahepeal tõlgiti mulle midagi inglise keelde. Üldiselt, kui ma esimesel päeval Soomes eriti mitte millestki aru ei saanud, siis seal nendega istudes mõistsin juba enamust.
Mulle need 3 nädalat meeldisid, aga seal elada ma ei tahaks. Kõik oli kuidagi nii ideaalne, ma sain kõike, mida tahtsin, ja mitte millestki ei olnud puudus. Kõigil oli oma nukumaja, mitu autot ja nõudepesumasin.
Tilaa:
Blogitekstit (Atom)
