"Päike on kollane" ja Kärdi esietendus

Ühel kaunil sügispäeval 8. oktoobril käisid meil külas nelja Soome kooli õpilased. Koolid olid meil külas ühe väga põneva projekti raames. Projektist räägiti ka pikemalt aga otsetõlke tõttu oli jutujärge veidike raske jälgida ja praeguseks on enamus informatsiooni kahe kõrva vahelt kaduma läinud. Räägin siis parem enda osast selles ürituses.
Nimelt oli õpetaja Kirber eelneval reedel otsustanud, et just mina võiksin olla see vapper õpilane, kes soomlaste poolt esitusele tulevas näidendis "Päike on kollane", saab endale väikese rolli. Üritasin ülesande võimalikult julgelt vastu võtta. Silme ette kerkisid küll pildid pikkadest soome keelsetest monoloogidest ja naervast rahvahulgast aga otsustasin, et see on ebatõenäoline ja minu nädalavahetus oli rahulik.
Esmaspäeval ilmusin nagu kästud teise tunni alguseks aulasse. Uks oli aga kinni ja nii pidin ma veetma vahetunni algklassi õpilaste keskel, püüdes ise palavikuliselt korrata vene keele kodust tööd. Vahepeal käisin akna peal ilma piilumas ja nii õnnestus mul pilk heita meie soome külalistele, kes just kooli saabusid. Esmamulje oli hea ja see muutis minu kergelt närvilist meelt rahulikumaks. Mõne minuti pärast saabusid nad ka aulasse ja proov võis alata.
Pean ausalt tunnistama, et minu soome keele oskus pole just kiita ja nii hoidsin oma suu enamjaolt kinni, üritades rohkem kuulata ja jälgida näidendi tegevust. Õnneks mind siiski märgati ja hakati mulle selgeks tegema minu osa näidendis. Sain tõlgiks toreda tüdruku, kelle eesti keel oli tänu Eestis elatud kolmele ja poolele aastale väga hea. Tänu sellisele abile läks kõik libedalt. Tuli välja, et erilist kõneosa mul ei olegi. Pidin lihtsalt ütlema: „Siin ma olen“. Näidati ette ka liikumine. Pidin veidike kõndima ja veidike kallistama, põhimõtteliselt mitte midagi konti murdvat. Selle aja peale oli rahvas juba kogunema hakanud ja väikeste viivitustega võis asi alata.
Julgustavate pilkude saatel tegin oma lavatebüüdi ja kiirelt kõik läbi saigi. Räägiti veel projektist ja kutsuti ka meid osalema. Võtsime kutse suurte rõõmuhõisetega vastu.
Üritus oli tore ja huvitav oli ise osaleda ja end proovile panna.
Nüüd jäämegi ootame järgmist osapoolte kohtumist Kreekas või järgmist külastuskorda.

Ilusat sügist:)

Kärt

I

Õpetajad eelmisel õhtul Shakespere´s

-------------

Helja Kirberi seletused: 8.10 olid külas seoses loodava Agora projektiga kolme Soome gümnaasiumi õpilased ja õpetajad - Hyrylä, Salpausselkä ja Jokela omad. Ehk liitub meie kool rahvusvahelise kaaslasena sellesse projekti. Lisaks meie kooli külastamisele käidi Tartus linnaekskursioonil ja tutvuti ülikooliga; üks päev veedeti Tallinnas.

Aleksis Kivi päev

11.oktoobril käisime Suure-Jaanis tähistamas Aleksis Kivi päeval. Ausalt öeldes ma ei teadnudgi kes on Aleksis Kivi aga ma parandasin selle vea. Meie koolist käsid seal ainult 11.klassi kirjandus rühm. Seitsme paiku hakkasime sõitma Tartu Bussijaamast Suure-Jaani poole, sõit kestis umbes kaks tundi.
Jõudsime Suure-Jaani Gümnaasiumisse, seal võeti meid soojalt ja sõbralikult vastu. Pidime end registeeruma ning siis saime endale nimesildid ja muud träni selle kooli ja ürituse kohta. Pärast registeerumist ootas meid kohvilaud.
Lõpuks hakkas pihta see kõige pidulikum osa, kooli aulas avati A.Kivi päev. Esinesid kooli õpilased soome keelsete lauludega, peeti kõnet. Sellele järgnes väga huvitav Aleksis Kivi näidend "Kihlus". Näidendit lavastas Uusikaupunki rahvateater. Näidendit esitati soome keele, tundus väga huvitav aga poolest näidendist ei saanud ma aru, kuna pean tõdema, et mu soome keel pole eriti heal tasemel. Kui näidend lõppes läksime töötubadesse, et saada aimu soome kultuurist. Mina valmistasin oma esimeses töötoas muurinpohjalettusid ehk teisisõnu pannkooke. Igaüks sai valmistada pannkoogi ja selle ise ära süüa, täitsa maitsev oli. Peale seda läksime mängima mölkkyt, see on midagi sarnast petangikuulidele. Mulle meeldis oli huvtav ja naerda sai palju.
Peale töötubasid läksime kooli sööklasse lõunatama. Peale sööki oli väljasõit Olustveresse. Olustveres külastasime Olustvere lossi, seal võttis meid vastu rõõmsameelne tädike, kes oli selle lossi majahoidja. Saime teada, kes selle lossi on ehitanud ja kes seal elanud ning ise uurida maale ja topiseid. Kell sai lõpuks nii palju, et hakkasime Tartu poole tagasi sõitma.
Mulle meeldis see üritus sain uut ja huvitavat teada soome kultuuri kohta. Hea, et on inimesi, kes selliseid üritusi korraldavad. Tänud õpetajale, kes meid sinna kutsus!

11ndal oktoobril tähistati Suure-Jaani gümnaasiumis Aleksis Kivi päeva.Kogu meie klassi kirjanduse rühm läks sinna. Kuigi keegi veel ei teadnud, mis on Kivi päev olid sõiduks kõik valmis. Suure-Jaanisse kestis sõit 2 tundi.
Kohalejõudes oli ilm küllaltki külm, aga päikesepaisteline. Koolimajas pidime ennast registeerima, siis saime endale nimesildid ja kooli kohta materjali. Peale seda oli väike kohvilaud, siis toimus aktus, kus esinesid näiteks: Suure-Jaani gümnaasiumi direktor, TÜ soome keele ja kultuuri rektor jt.Peale seda toimus ka veel lühike näidend "Kihlaus". Siis toimusid töötoad, kes meisterdas sõrmuseid, kes tegi pannkooke. Mina käisin keeleuurimise töötoas.Peale töötubasod toimus lõunasöök ja siis lahkusimegi Suure-Jaani gümnaasiumist.
Järgmisena külastasimje Olustvere lossi, kus meile räägite lossi ajaloost ja endistest omanikest. Lossis oli palju huvitavaid topiseid ja tube.Kui loss oli vaadatud asusime tagasiteele Tartu poole.
Tänu sellele päevale sain ma teada, kes on Aleksis Kivi, nii et aitäh kõigile korraldajatele!

Aleksi Kivi päev

Neljapäeval 11ndal oktoobril tähistati Suure-Jaanis Aleksis Kivi päeva. Sinna läksime meiegi oma klassi humanitaarrühmaga. Olgugi, et Aleksis Kivist oli meil vaid ähmane teadmine, istusime kõik neljapäeva hommikul -kes rõõmsalt/ärevalt, kes veel unesegasena- bussi ja umbes kahetunnine sõit võis alata. Kõik oli tore ja mõnus. Ilm oli küll külm aga see-eest päikesepaisteline.

Aleksis Kivi päeva tähtsam osa programmist toimus Suure-Jaani Gümnaasiumis. Osa koolist oli hiljuti renoveeritud ning üldmulje jäi väga kena. Kohale jõudnud, registreerisime, saime vajalikku lugemist, nimesildid rinda ja suundusime kohvilaua poole. Kui olime söönud-joonud, hakkas päeva põhiosa kooli aulas. Meile esines kooli neidude ansambel, direktor ütles paar toredat sõna ning juttu puhusid ka erinevatel teemadel (üldiselt ikka Kivi päevaga ja Eesti-Soomega seotud) mitmed inimesed. Sõna võtsid näiteks Tartu Ülikooli soome keele ja kultuuri lektor, samati ka Tallinna Ülikooli eesti keele ja soome keele õppetooli dotsent ning veel
mõned tähtsad inimesed. Peale kõnede esitas meile Uuskaupunki rahvateatri näitetrupp Aleksis Kivi näidendit "Kihlus". Kuigi kõigest aru ei saanud, oli näidendi põhisüžee arusaadav.
Sellega oli aulas ametlik osa läbi ning kõik suundusid erinevatesse töötubadesse. Igaüks sai käia kahes. Mina läksin nn keeleuurimise töötuppa. Midagi me seal küll ei uurinud aga see-eest saime Tartu Ülikoolis ja Tallinna Ülikoolis soome keele õppimisest selge ülevaate. Kindlasi pani see mind sügavalt järele mõtlema, et ehk otsustangi soome keele kasuks peale gümnaasiumi, siiski aega on selle kiire asjaga. Veel sai teha soome pannkooke, meisterdada tohusõrmuseid ning mängida mängu mölkky.
Peale kõike seda põnevat saime süüa kooli sööklas. Sööklas ajasime põgusalt juttu ühises lauas istudes kahe Soome Instituudis töötava naisega. Kuigi me õpime soome keelt teist aastat ei saanud me nende soome keelsest jutust midagi aru, seetõttu arvasid nad, et eesti keeles rääkides on nad ehk meile rohkem mõistetavamad. Kõht täis, istusime bussi ning sõitsime Olustverre. Külastasime Olustvere lossi, kus meile räägiti lossi ajaloost ning muust huvitavast. Loss oli tõesti ilus oma puuhobuste näitusega ja linnutopistega. Kõik ruumid läbi vaadatud, läksime bussijaama ning üsna pea istusimegi bussi peale, et hakata sõitma tagasi Tartusse.
Ilm oli ikka ilus ja jälle sai bussi aknast imetleda Eesimaa kaunist loodust. Tagasi jõudnud olime kõik pungil igasugu uusi emotsioone ning elamusi ning saime lõpuks teada, kes on soome kirjanduse isa - Aleksis Kivi.
Suured tänud õpetaja Helja Kirberile :)

Aleksis Kivi päev Suure-Jaani Gümnaasiumis

Oli külm neljapäeva varahommik ja kõik meie TFG humanitaarklass oli Tartu bussijaamas valmis sõiduks Suure-Jaani. Mis sellelt päevalt oodata ja mis üldse Kivi päev tähendab, seda keegi veel ei teadnud. Teadsin vaid seda, et see on see üritus on seaotud Soomega.
Sõit Suure-Jaani kestis ligi 2 tundi ning kohale jõudes ootas meid õdus koolimaja koos meeldiva ja sõbraliku keskkonnaga ning loomulikult kostitati meid söögi-joogiga. Peale meid oli seal inimesi veel Elva Gümnaasiumist ning ka TÜ-st. Alguses läksime kõik aulasse ning korraldajad täpsustasid mis Kivi päev on ning mis järgnev päev meid ees ootab. See üritus on tegelikult korraldatud ja pühendatud Aleksis Kivile. Aga kes on Aleksis Kivi ? Teda peetakse üheks edukamaks kirjankuks Soome kirjanduses ning samuti peetakse teda soome kirjanduse isaks. 10.oktoober on Soomes kuulutatud Aleksis Kivi auks soome kirjandus päevaks ning samal ajal peetakse Aleksis Kivi päeva ka Eestis. Iga aasta toimub see siis erinevas kohas ( koolis ). Üritus algas ühe näidendiga, millest ma küll eriti aru ei saanud, sest see oli soome keeles ja esitajad olid ka soome rahvusest inimesed. Pärast seda tegutsesid inimesed erinevates tubades ja kassides. Meil oli võimalus kas küpsetada soome toite, mängida mölkkyt, valmistada tohust sõmuseid ja neljandaks oli keeleuuring. Mina sain osa võtta möllkyst ja teha tohusõrmuseid. Need kõik tegevused olid enesestmõistetavalt soomepärased. Mölkky on üks soome mäng, alguses ma arvasin, et see on midagi keerulist aga teglikult oli see eestlastelegi väga tuttav mäng. Tohusõrmuseid oli ka täitsa põnev valmistada, minu jaoks on midagi omapärast ja uut teha alati põnev kuigi ma alguses sellega eriti hakkama ei saanud aga pärast oli asi täitsa käpas. Edasi läksime kogu seltskonnaga Olustvere lossi. Olin seal ennegi käinud kuid sellistes ilusates ja toredates kohtades võib mitu korda käia.
Mulle see päev meeldis, kordaks seda ka järmine aasta kui oleks võimalik. Ja järgmine aasta oskaksime rohkem soome keelt ja saame isegi võib-olla suhelda soome keeles ja kõik oleks arusaadavam.
Lisasin siia pildi kus ma tohusõrmuseid valmistasin! :)

Euroopa keelte päeval Soome Instituudis

Mõned päevad hiljem - auhindades viktoriinivõitjad :); viktoriinist täpsemalt http://www.soome.pbwiki.com/ --------------------------------------------------------------

Räägib kultuurisekretär Heidi Iivari



















Seisab Soome Instituudi praktikant Jenni, kes juhendas tohusõrmuste valmistamist. Nagu viimaselt fotolt näha, edukalt.:)




Võeti osa viktoriinist ja söödi karjala pirukaid munavõiga



Meisterdati tohusõrmuseid

Bratislavas rahvusvahelises eTwinningu töötoas

Tänu eTwinningu Eesti rahvusliku kasutajatoe korraldatud partnerlusprojektide võistlusel saadud esikohale käis Helja 10.-12. mail Bratislavas rahvusvahelisel koolitusel.

LOE, kuidas meil seal läks.

Et kõik ausalt ära rääkida, peame me (Helja, Ringo, Siret ja Ingrid) alustama sellest, et tänu oma tublidusele saime preemiareisi Tiigrihüppelt Bratislavasse. Kõige varem oli Tallinna lennujaama jõudnud Ringo, kes oli ärganud juba enne kukke ja koitu, et varakult seiklusrikkaks õhuretkeks valmis olla. Tasapisi ilmusid lennujaama ka teised asjaosalised. Esimesena koputas Ringo õlale Ingrid. Koos otsustati check in läbida, sest inimesi oli rohkem, kui sellisel varasel hommikutunnil oodata võiks. Nagu hiljem selgus, olid kaugemalt nurga naised juba eelmisel päeval meie kevadise pealinna võlusid nautima tulnud. Selletõttu tulidki nad hiljem lennujaama, kusjuures Siret jõudis lennukile ainult tänu sellele, et saatuse- ja juhusejumalanna Fortuunal olid temaga omad plaanid.

Ei saa öelda, et esimene lennuots Tallinnast Prahasse oleks olnud sündmustevaene. Eriti vedas Ringol, kelle ülevahenaabriteks osutusid kolm ilu- ja moefirmade püsiklienti - tõelised slaavi kaunitarid. Et lennureis üle elada, turgutasid nad end pidevalt joovastavate jookidega ja nende käitumine muutus aina seltskondlikumaks. See väljendus näiteks pidevas kontakti otsimises stjuuardiga ja lehvitamises Ringole. Vaatamata kõigele maandus lennuk edukalt Praha lennujaamas. Eelnevatest sündmustest veidi räsituna tormasime kohe Bratislava lennuki peale, kuid väravas selgus, et terve maailm ei elagi Eesti aja järgi. Seega tuli olla paindlik ja oma kellaosutid ümber keerata. Selgus kurb tõsiasi, et käekell oli ainult Ingridil. Ülejäänud seltskond otsustas oma elu seada sisemise kella järgi. Kaks tundi istumist (vahepeal käisme kordamööda WC-s kuulamas, mida lennujaama infol öelda oli) ja juba lubatigi bussi peale, mis pidi meid lennuki juurde viima. Otse loomulikult ei startinud buss kohe. Jõudsime kõik korralikult poole tunniga umbses bussis oma riided läbi higistada. Õnneks on igal kannatusel lõpp või lõpul algus. Meil oli suurepärane võimalus jälgida lennukite ummikut stardirajal ja seega ootasime veel pool tundi, millal meie pisike propellerlennuk õhku tõuseks. Lõpuks olime õhus ja jõudsime ilma suurvahejuhtumiteta Bratislava lennujaama, mis meie suureks rõõmuks jäi oma suuruselt Kärdla ja Tallinna lennujaama vahele.

Väljusime lennujaamast, linnud laulsid, päike paistis imesoojasti ja juba oli näha ka teisi eTwinning-nägudega inimesi. Algas suuroperatsioon – hangi pilet. Alguses arvasime sinisilmselt, et pileteid saab kioskist. Paraku võis seal näha pooltühja pastakaga kirjutatud võidunud silti, millest isegi eesti inimene sai aru, et OBED. Illusiooni sellest, et pileteid saab bussist, kummutas ägedalt kohalik bussiootaja. Piletiautomaat võttis vastu ainult münte, mida meil polnud. Seekord edastasime lõpuks kiiruses lätlasi ja hankisime rahavahetuspunktist viimased mündid. Kui piletid ostetud, selgus slovakikeelseid silte lugedes, et tõenäoliselt on meil 4 Slovaki krooni (alla 2 krooni) igast piletihinnast puudu. Hulljulgelt sisenesime bussi, lootes, et piletikontroll Slovakkias on sama haruldane kui Eestis. Aga vaevalt 15 minutit kohalike mägede nautimist ja seal ta seisiski – suur, higine, nokamütsis piletikontrolör. Väga rõõmsa näoga korjas ta kokku meie piletid ja ütles: „Penalty.“ Püüdsime talle selgitada olukorda inglise keeles. Tema vastas: „Penalty.“ Ettepanek rääkida vene keeles tõi tema näole õnneliku naeratuse. Meie venekeelsele selgitusele tuli konkreetne vastus – penalty. Kui ähvardati juba politsei ja saatkonnaga, rakendasime oma viimased diplomaatia ja kehakeele oskused ja kauplesime 4kordse trahvi kahekordseks, mis oli kokku 70 eurot. Nukralt saabusime lõpppeatusesse, ostsime putkast uued piletid ja sõitsime bussiga Suza hotelli.

Kui meie kohale jõudsime, olid tervituskõned juba peetud ja meile väga sobivalt oli alanud kohvipaus. Panime oma nimed, kuhu vaja, kirja ja ühinesime seltskonnaga. Esimeses loengus tutvustas professor Kalaš meile Dynabook'i, Logo't ja Imagine'i. Loeng oli huvitav ja kruvis meie ootused väga kõrgele. Järgmisena said sõna üks õpilane ja õpetaja, kes selgitasid kõigile üle, mis asi on viirus, tulemüür jne. Projekt ise tundus väga huvitav, aga ettekanne oli valesti üles ehitatud. Edasi läks elu lõbusamaks. Meie suureks rõõmuks selgus, et me oleme sattunud veiniparadiisi. Kahe bussiga viidi meid ühte suurde veinikeldrisse, kus peremees ise meid vastu võttis ja hirmsasti oma veinidest rääkida tahtis. Paraku oli alanud juba kärarikas lõimumine ja viis käiku toite ning veine tegid oma töö – inimesed hakkasid aktiivselt suhtlema. Meie saime päris ilusa pildi Slovakkia ja Saksa koolist. Õnnelikult ja veidi uimasena jõudsime hotelli. Telekast vaatasime Eurovisiooni lauluvõistlust ja lauluga „Partners in Crime“ tundsime päevasündmuste taustal hingesugulust...

Hommik võttis meid vastu linnulaulu ja 20 soojakraadiga, mis päeva edenedes aina kerkis. Ja nüüd algasid töötoad. Ja nüüd algasid töötoad! Ja nüüd algasid töötoad? Ja nüüd algasid „töötoad“. Töötoad osutusid parimal juhul loenguteks. Esimeses saime teada, et on välja tulnud uus operatsioonisüsteem Windows Vista ja Office 2007. Teine oli näide sellest, kuidas ei tohi loengut pidada (5 minutit alguses seljaga rahva poole, iga kahe lause tagant sügav ohe ja aeg-ajalt kadumine arvuti taha laua alla). Kolmanda töötoa esineja oli tubli, aga midagi uut me eTwinngust ega Comeniusest teada ei saanud (võib-olla me teame liiga palju?!). Veidi kummastav oli see, et 90 inimese kohta oli tervelt 3 viletsa Interneti-ühendusega arvutit ja kõik tegevused oli teoreetilist laadi. Väga tore oli „speed dating“, mille käigus õpetajatest moodustati grupid ja iga õpetaja sai 3 minutit ennast ja oma ideid tutvustada, millele järgnes üldine vestlus ja nii mõnigi projektipoeg sündis. Söömise ja kohvipauside tihedus oli väga hea ja ilm lausa fantastiline. Tore oli istuda õues päikese käes, veeklaas käes, ja suhelda, suhelda, suhelda. Kõige populaarsemaks meie hulgast osutus Ringo. Ja mitte oma pikkuse poolest, vaid kõik lihtsalt tahtsid oma käega katsuda tõelist Ringo Star'i, vabandust Ringo Saart.

Järgnes õhtu kõrgkultuuri seltsis. Kogu seltskond oli riietunud pidulikult, meelolu oli ülev. Rahulikult lonkisime me busside peatuskohta, kus selgus, et kogu see seltskond (90 inimest) peab mahtuma ühte bussi, sest teisel bussil tuli midagi ette. Häid lambaid mahub palju ühte lauta ja lisaks vaimsele kontaktile saavutati lõpuks ka kehaline kontakt. Õhtusöök oli peenes restoranis, kus kõigile istekohti ei jätkunud ja esimesed kiiremad tegid strateegiliselt õige otsuse kohe ära istuda. Süüa oli palju. Otsustasime enne kontserti teha ühe ringi ümber kvartali, aga ootamatu äikesevihm viis meid varakult nautima kuldnikerduste ja kristalllühtritega kontserdimaja. Kontsert (Smetana „Minu kodumaa“) kestis poolteist tundi ja oli väga hea. Olime sattunud kohalikule kultuurisündmusele, sest see oli dirigendi viimane kontsert selle orkestriga. Pärast kontserti saime nautida Bratsilava ööelu. Jalutasime linnas, mõnulesime soojas õhtus mõne üksiku vihmapiisaga ja otsustasime lõpetada päeva kohaliku õllega kohalikus kõrtsis. Õhtu oli igati õnnestunud.

Kolmas päev algas väga huvitava loenguga, mida pidas Daniel Franc Tšehhist. Ta rääkis meile virtuaalsest kommunikatsioonist. Tegemist oli tõeliselt hea esinejaga, kes saavutas kuulajatega väga hea kontakti. Pärast loengut võtsime oma lõunapaki, ütlesime uutele sõpradele head aega ja sekelduste vältimiseks tellisime takso, mis viis meid kesklinna, kust suundusime bussiga lennujaamalähedasse kaubanduskeskusesse, et osta lastele kommi. Ja üllatus-üllatus, bussis seisis meie ees kaitseriietuses piletikontrolör. Naerupahvakute saatel ulatasime talle seekord täiesti õiged igaks juhuks veidi ülemakstud piletid. Bratislavast jõudsime õnnelikult Prahasse. Siret, Ringo ja Ingrid tegid paaritunnise tutvumisreisi Praha kesklinna, et saada gloobusele linnuke ja teadmine, kas tasub tagasi tulla. Tasub küll.

Praegu istume Praha lennujaamas – õnnelikud ja veidi väsinud. Tüüpiliste eestlastena võime oma väljenduses tunduda veidi küünilised, aga tegelikult oli reis väga tore ja kasulik ning kohtumine huvitavate inimestega näitas taas maailma helge külje pealt.

Ja nüüd me olemegi kõik ausalt ära rääkinud, kuidas me Bratislavas eTwinningu projekti koolitusel käisime.

Helja, Ringo, Siret ja Ingrid

p.s Jalad Tallinnas maas. Korraliku wifi leidsime kodust